Möödunud nädalavahetuse Palamusel peetud Theodor Lutsu filmipäevade ajal ära vaadatud viis linateost heitsid teatud määral valgust sellele, mis seisus on hetkel eesti film. Teisalt täiendasid need vaatajate teadmisi teemal „Jõgevamaa jälg eesti filmis”.
Filmipäevad algasid traditsioonilise käiguga Palamuse apteegi juurde, mis on kirjanik Oskar Lutsu kunagine elukoht ja tema filmimehest noorema venna Theodor Lutsu sünnimaja. Lilled, mida sinna igal aastal filmipäevade alguses viiakse, on muidugi ka Oskarile, ent natuke rohkem ikka Theodorile: just tema 100. sünniaastapäeva tähistamisest said Palamuse filmipäevad mäletatavasti alguse.
Filmiprogramm algas Maria Avdjuško esimese täispika mängufilmiga „Tuliliilia”. See tõi kokku päris suure vaatajaskonna, ja põhjusega: peaosalist Piat kehastab ju Palamuselt pärit näitlejatar Ingrid Isotamm. Viimane töö tõttu kahjuks filmipäevadele tulla ei saanud, ent saatis filmipäevade kuraatori Jaak Lõhmuse kaudu publikule südamliku tervituse. Mõjuval põhjusel jäi saabumata ka Maria Avdjuško, nii et publikul tuli filmi vaatama asuda ilma asjaosaliste suunavate sõnadeta. Aga mine tea, mõnes mõttes oli nii ehk paremgi: igaüks sai koostada just endale sobiva „valemi” linal toimuva lahtimõtestamiseks.
Ja lahtimõtestamine polnud seekord ülearu lihtne, sest filmis toimub asju, millele tavareaalsusest lähtudes seletust pole. Terve filmi ootad tegelikult, et äkki saavad „kõvakettale” kogunenud küsimused ühel hetkel lihtsa ja loogilise vastuse, aga ei saa. Ning lõpuks mõistad, et just selles lõpuni määratlematuses filmi võlu ongi.
Naine, kes meditsiiniliste näidustuste järgi ei peaks rasestuma, jääb ikkagi lapseootele, kusjuures ilma, et ta ühegi mehega ühte heitnud oleks. Ta on ainult tajunud, et keegi käib öösiti tema juures, aga kes ja mis kujul, pole tal aimugi. Kõlab täiesti jaburalt, ent vaataja jääb ikkagi uskuma, sest laiemas plaanis on lugu vägagi usutavalt üles ehitatud. Ning Ingrid Isotamm suudab selle ka usutavaks mängida. Ülesanded, mille režissöör talle võtete ajal andis, ei saanud lihtsad olla, ent ta on nendega suurepäraselt ja hea maitse piiridesse jäädes toime tulnud.
Oma filmistaar
„Kui senini oli Palamuse tuntud eelkõige kui „Kevade”, „Suve” ja „Sügise” sündmus- ja filmimispaik, siis nüüd on Palamuse saanud ka oma filmistaari,” tõdes Jaak Lõhmus.
Temagi nägi „Tuliliiliat” Palamusel esimest korda. Ja ta kinnitas, et ka selle filmi režissööritöö on väga maitsekalt tehtud, ehkki libastumisekohti oleks küll ja küll.
„Maria Avdjuškot aitavad ilmselt juba head geenid: ta isa Viktor Avdjuško oli Venemaal väga tuntud filminäitleja ja ema Liina Orlova on eesti teatrisõpradele hästi tuntud. Lisaks sellele on tal veel suurepärased „vaimsed isad”: teatrimaailmas Mati Unt ja filmimaailmas Peeter Simm,” ütles Jaak Lõhmus.
„Kuna Maria on ka ise hea näitleja, oskab ta näitlejaid hästi valida ja neile pieteeditundega läheneda. Režissöörina on ta suutnud vältida ka mõningaid eesti filmi stampe, nagu üledramatiseerimine, liigne olme näitamisele keskendumine jne.”
Jaak Lõhmusele tegi rõõmu ka see, et eesti naisrežissööridelt, näiteks Kadri Kõusaarelt, Triin Ruumetilt, Moonika Siimetsalt, on viimasel ajal ridamisi mängufilme tulnud. Vahepeal jätsid filmindusnaised mängufilmipõllu üksnes meeste künda, ent mehelik ja naiselik vaade võiksid filmikunstis ju tasakaalus olla.
Esimese filmipäeva õhtul vaadati ära ka tõsielufilm „Kuidas tuli „Kevade””. Kui see 2006. aastal valmis, toimus selle esilinastus just Palamusel. See oli nagu „Kevade” tegijate kokkutulek: kohal olid režissöör Arvo Kruusement, operaator Harry Rehe, filmi põhinäitlejad, koolilapsi ja saksapoisse kehastanud jne.
„Tore on märkida, et Arvo Kruusement on vaatamata üheksakümnele eluaastale endiselt vitaalne ja vaimuergas,” tõdes Jaak Lõhmus.
„Kevadel” tuleb juubel
Tema sõnul saab „Kevade” valmimisest pool sajandit mööda küll tuleval aastal, ent juubeldama võib hakata juba tänavu, sest otsus, et „Kevadest” film saab, langetati 1968. aastal. Kui praegu ehitamisel olev Palamuse O. Lutsu kihelkonnakoolimuuseumi külastuskeskus valmib, saab seal muuseumi direktori ja filmipäevi korraldava MTÜ Look eestvedaja Arne Tegelmanni sõnul näha ka lõike filmist „Kuidas tuli „Kevade””.
Pühapäevasest filmiprogrammist oli siinkirjutajal olude sunnil võimalik üsna lünklikult osa saada. Nägemata või peaaegu nägemata jäid kuue naisrežissööri dokk-kassett „Juured” ja kummalise meeleoluga komöödia „Rohelised kassid”. Küll aga õnnestus ära vaadata filmipäevadele punkti pannud „Tule tagasi, Lumumba”, Jõgevalt pärit Aare Tilga 1992. aastal valminud koguperefilm. Lõhmus meenutas sissejuhatuses filmile, et Aare Tilk tuli filmindusse halval ajal: veidi enne seda, kui mängufilmide tegemine Eestis mõneks ajaks seiskus: 1994. aastal mõned filmid veel tehti, 1995. aastal enam mitte. Ning Aare Tilk, kellel olid tagataskus mõned päris head filmiideed, siirdus USA-sse, kus ta abikaasale tasuvat tööd pakuti.
„Aare Tilk lootis ka ise Suure Lombi taga filminduses läbi lüüa, ent unistuseks see jäigi. Mul on väga kahju, et me sellise filmiinimese kaotasime,” ütles Jaak Lõhmus.
Ka „Lumumba” näitas, et Tilgal oleks olnud potentsiaali arvestatavaks tegijaks kujuneda. Filmi tiitritest jäi silma seegi, et „Lumumba” muusika oli Tilk lasknud luua heal koolivennal Alo Mattiisenil.
Filmipäevade lõpetamisel kinnitas Arne Tegelmann, et filme vaadatakse Palamusel kindlasti ka tuleval suvel, ent millal ja milliseid, selgub tulevikus. Tänavusi Theodor Lutsu filmipäevi toetasid Eesti Kultuurkapital, Eesti Filmi Instituut ja Jõgeva vald.
RIINA MÄGI
