Arvestades seda, kuivõrd jõulupuult langevad okkadki tänapäeva perenaisi pahandavad, pole ime, et õlgede jõuluks tuppa toomise komme ammu unustusse on vajunud. Sestap vaatasidki möödunud teisipäeval Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi jõuluprogrammis osalenud Tartumaa Sillaotsa kooli lapsed muuseumi ärklisaali põrandale toodud õlgi pisut võõrastavalt, enne kui julgesid neisse mängima minna.
Võõrastus läks aga peagi üle ning siis möllati õlgedes nagu muistegi ja mängiti muuseumipedagoog Aili Kalavuse eestvedamisel vana aja talulaste mänge: veeti vägikaigast, püüti kingsepa-nimelist nukku ümber ajada ja hobuselooga alt, jalad ees ja kõht ülespoole, läbi kõndida.
„See on nagu vana aja limbotants,“ selgitas muuseumipedagoog lastele.
Kaks õpilast, Karl-Ander Mei ja Silvija Mikk riietati aga vastavalt jõulusokuks ja jõuluhaneks.
Jõulusokul oli luba kaaslasi sarvedega puksida ja saunavihast sabaga teistele vett pritsida, jõuluhani pidi aga teiste teadmisi kontrollima. Kes küsimusele õiget vastust ei teadnud, seda võis jõuluhani näpistada. Nojah, ega ta igaüht muidugi julenud. Lastega kaasas olnud õpetajal Maiga Hallapil palus muuseumipedagoog näiteks väikesele tahvlile „Kevade“ raamatust tuttava „jäti“ kirjutada. Kui see õpetajal päris õigesti välja ei kukkunud, oleks hani pidanud teda karistuseks näpistama, aga kus ta siis julges…
Mõisast taludesse
Kui ärklisaalis said lapsed aimu sellest, kuidas umbes sajand tagasi kodudes jõule tähistati, siis all muuseumi klassitoas rääkis muuseumi arendus- ja projektijuht Janek Varblas neile sellest, kuidas peeti jõulupühi koolis. Klassitoas õlgi muidugi enam polnud, vaid seal seisis, nagu tänapäevalgi jõulude ajal kombeks, ehitud kuusepuu — ehtsate küünalde ja õlgedest meisterdatud kaunistustega.
„Jõuluks kuuse tuppa toomise komme levis mõisatest talurahva kodudesse enam kui sada aastat tagasi,“ ütles Janek Varblas. „Kooliski oli ehitud jõulupuu. Ning koolilapsed käisid jõuluõhtul kirikus laulmas.“
Klassitoas said lapsed käsitöömeister Ingrid Juuse juhendamisel ka natuke meisterdada. Igaüks sai kätte viis eri värvi polümeersavi tükikest ning võis sellest endale kaelaehte või muu mälestuseseme valmistada. Laste kätetööd rändasid elektriahju, kus need kõvaks küpsesid ning lahkudes sai igaüks oma eseme kaasa. Kas jätta see endale või kinkida kellelegi teisele, seda võib igaüks ise otsustada.
Kingid ja patt
Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi jõuluprogramm algab tegelikult külaskäigust Palamuse veskisse (seal käis vanasti ju iga talupere endale jõulusaiajahu jahvatamas) ja kirikusse. Pühakojas kõnele kirikuõpetaja Jaan Nuga lastele just jõulude ajal kingituste tegemise tähendusest.
„Jeesuse sõnade järgi võib asetada võrdusmärgi selle vahele, mida inimene teeb teisele inimesele, ja selle vahele, mida inimene teeb talle, st Jeesusele,“ ütles Jaan Nuga.
Nii et teistele kingitusi tehes teeme me tegelikult head ka sellele, kes Piibli järgi meie patud lunastas.
Laste ja kirikuõpetaja vahel tekkinud usalduslikus õhkkonnas ei peljanud lapsed ka ise küsimusi küsida. Ning need olid tihti sellised, mille esitamise peale täiskasvanud ei tuleks. Küsiti näiteks, kas kirikuõpetaja ise ikka Jumalat usub ning kas Jumal ka pattu teeb.
„Patt on see, mis on vastuolus Jumala tahtega,“ ütles Jaan Nuga. „See tähendab, et see, mida Jumal omast tahtest teeb, ei saa olla patt.“
Tõelise jõulutunde leidmine pole tänapäeval enam kuigi lihtne. Eriti keeruline on see siis, kui ilmgi soojavõitu ja maa lumeta, nagu praegu. Palamuse kihelkonnakoolimuuseumil on siiski päris head võimalused seda kõige-kõige ehtsamat jõulutunnet pakkuda. Mäletab ju igaüks „Kevade“ filmistki Teele, Arno ja teiste Paunvere koolilaste jõuluaegseid tegemisi kihelkonnakooli klassitoas ja kirikus. Palamuse moodi jõulutundest said sel aastal osa ka mitme Jõgevamaa kooli lapsed ja õpetajad. Jõuluprogramm jätkub muuseumis 21. detsembrini.
i
RIINA MÄGI