Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis möödunud nädalal avatud Jõgevamaa muuseumide ühisnäitus pakub ahhaa-elamuse juba sellegagi, et annab aimu, kui palju meie maakonnas tegelikult suuremaid ja väiksemaid muuseume, muuseumi- ja mälestustubasid ning lihtsalt huvitavaid kollektsioone on: eksponente on näitusel tervelt 23.
Ahhaa-elamuse pakuvad muidugi ka esemed, dokumendid ja fotod, mis näitusele välja on pandud. Valiku, mida näidata, tegid muuseumid ise ja tundub, et üsna nutikalt: nii mõndagi miniväljapanekut (ruumi jäi suure osalejate arvu juures igaühele ju suhteliselt napilt) uurides tekkis mõte: vaat selles muuseumis tuleks küll ära käia! Ja eks potentsiaalsele külastajatele „konksu hambu viskamine” olegi üks selle näituse eesmärke. Kel huvi tekib, see saab iga muuseumi väljapanekule lisatud väikeselt maakonna kaardilt teada sellegi, kus muuseum asub.
Näituse avamispidu oli rahvarohke just tänu sellele, et suurem osa maakonna muuseumirahvast oli ise kohal — vaatamas, et mida siis näituse projektijuht, Palamuse muuseumi pedagoog Aili Kalavus sellest maakonna eri nurkadest kokku veetud kraamist koostas. Ja nagu aja- ja koduloohuviliste inimeste kokku saades ikka, läks kohe elavaks vestlemiseks ja diskuteerimiseks. Selleks andsid ainet ka näituseeksponaadid.
Tabivere vallamuuseumi juhataja Andu Uus oli näiteks peale kunagises Saadjärve kolhoosi pastlatööstuses toodetud pastelde, võimasina, katuselasna ja kraavikaevamislabida, millega omal ajal Laeva jõge süvendatud, näitusele saatnud ka ühe puidust eseme, mille otstarvet ta ei teadnud. Ka näituse avamisel ei saadud vaatamata suure hulga teadjate inimeste kohalolekule sotti, mis tööriist või tarbeese see on. Üksmeelt ei saavutatud isegi küsimuses, kas tegemist on n-ö naiste või meeste asjaga, st kas kõnealust eset kasutasid rohkem mehed või naised.
Juhiluba ja kingapaar
Küll aga lükkas kahe mehe mõtted liikuma üks Paduvere talumuuseumi kollektsioonist pärit dokument: Johannes Naelale 1922. aasta 7. juulil väljastatud jõuvankri juhtimisluba. Pajusi kollektsionäärile Lembit Paalile meenus nimelt, et Pajusi piiritusevabrikus elanud üks Naela-nimeline mees, ning ta lubas Paduvere talumuuseumi eestvedajale Tiit Läänele, et uurib, kas tegemist võis olla sellesama juhiloa omanikuga. Eksponaat saaks ju väärtust juurde, kui sellele kunagise omaniku lugu lisada.
Lembit Paal ise on muuseumipidajate hulgas esialgu uustulnuk ja ega ta oma kodust vanavarakogu muuseumiks nimetada lubagi, vaid ainult kollektsiooniks. Sellele vaatamata oli tal Palamusele põnevaid asju välja panna ja kojugi jäi neid hulganisti. Palamusel võib praegu näha hulka Paali kogust pärit ahinguid.
„Keskkonnainspektorid korjaksid vist pooled neist ära,” ütles Lembit Paal muiates, viidates sellele, et kõnealused kalapüügivahendid ei kuulu tänapäeval seadusega lubatute hulka.
Veel saab Paalile kuuluvatest esemetest näha kübaravenitusklotsi, puust ümmargust lukustatavat reisikasti ning paari saapavabrikus Estoking toodetud musti meestekingi, millel kaasas ka sinimustvalge motiiviga kaunistatud originaalkarp. Eriti huvitav on see, et ühe kinga talla alla on kunagine omanik kirjutanud „Ostetud 22. aug. 1940”.
„Need kingad jäid järele ühest Suure-Jaani mehest, kel oli omapärane komme kõik toimingud, mis ta tegi, kirjalikult talletada,” ütles Lembit Paal.
Kvaliteetsete nahktaldadega, peaaegu kandmata kingapaari tuli uudistama ka Saare Kalevipoja muuseumi juhataja Viivi Lani.
„Näe, korralikult puutikkudega tikutatud tallad,” tõdes Lani ja lisas, et Saare muuseumiski olevat üks huvitav kingapaar: neid jalavarje kandnud nende naissoost omanik ainult kirikus. Kodunt kirikusse ja tagasi kõndinud paljajalu ja alles kiriku juures pannud kingad jalga. Nii säilisid toona nii hinnalised jalavarjud kauem.
Tunnustus entusiastidele
Põnevaid eksponaate on Palamusel teistegi muuseumide kollektsioonidest. Betti Alveri muuseum on näiteks välja pannud Betti Alverile kuulunud sõle ja poetessist kirjutatud monograafia, kus ära trükitud foto sedasama sõlge kandvast Alverist. Mustvee vanausuliste koduloomuuseum näitab, missuguseid rõivaid kandsid vanausuliste kogukonda kuuluvad naised. Nurga koduloomuuseum on seevastu välja pannud tuletõrjuja ja Luua muuseumitoad metsamehe vormiriietuse.
Laiuse Põhikooli muuseumitoast pärinevad materjalid annavad tunnistust sellest, et Laiuse kogudusel on kunagi olnud oma ajaleht, Võtikveres tegutsevast Jürissaare talumuuseumist pärit lukustatavad hobusekammitsad aga sellest, et kaeramootoriga liiklemise ajalgi tuli ärandamisvastaseid võtteid kasutada.
Raja vanausuliste palvelast on näitusele antud töövahendid, mis annavad aimu, kuidas käib ikoonikirjutamine. Valgetel paberšabloonidel on näha peened augukesteread, mis markeerivad ikoonipildi kontuure. Kui šabloon krunditud puutahvlile asetada ja seda tahma sisaldava riidenutsakuga tupsutada, tekivad tahvlile mustad täpikesed, mille saab pintsli ja värviga pidevateks joonteks ühendada.
Sellise maakonna „ressursse” üle vaatava näituse korraldamine muuseumiaastal oli igati kiiduväärt mõte. Muu hulgas on see omamoodi tunnustus neile entusiastidele, kes muuseumid loonud on ja nende toimimisse suure hulga oma isiklikku aega ja rahagi investeerinud: tänu neile saab palju väärtuslikku hävimast päästetud.
„Riiklikke muuseume on maakonnas kahjuks ainult üks – seesama Palamuse, kus me praegu viibime. Ülejäänud valla- ja eramuuseumid peavad läbi ajama tunduvalt tagasihoidlikumate võimalustega. Hea, et see ainus riiklik muuseum oma eestvedaja rolli täidab ning teisi, väiksemaid ühistele ettevõtmistele kaasa tõmbab,” ütles näituse avamisel Jõgevamaa Omavalitsuste Liidu tegevdirektor Ants Orgulas.
Tänavu suvel korraldatakse Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi eestvedamisel maakonna muuseume tutvustav külastusmäng. Kes Palamuse näituselt „hamba verele” saab, sellele pakub see kindlasti huvi. Küllap paljudele teistelegi.
iii
RIINA MÄGI
