Laupäeval on Palamuse Amatöörteatril esietendus, mängitakse Leo Talimaa näidendit „Hirmuöö”. Lugu on kirjutaud eesti rahvale ja kogu maailmale karmil 1939. aastal, mil algas teine maailmasõda. Kuid hirmu tunnevad näidendi tegelased ennekõike sellepärast, et maa võib tühjaks jääda.
„Hirmuööd“ mängitakse Palamusel Rehe-Möldre talu õuel. „Et tuleb vabaõhuetendus, oli kohe alguses teada, sest tahtsin kogeda seda protsessi. Alustasin teatritegemist Palamusel Arvo Valtoni tükiga „Kahekõned kohvikutes”, kus rõhusin rohkem tekstile ja dialoogidele. Seejärel tahtsin teha klassikalist lavatükki „Peaproov”. Ja siis tekkis idee teha väljas midagi. Palamuse Amatöörteater tegi oma alustamisaastal väga palju etendusi just väljas,” rääkis lavastaja Karmo Toome.
„Tükki lugedes sai mul kohe selgeks, et see sobib väga hästi Rehe-Möldresse. Ma ise olen näitlejana mänginud sealsamas, sel ajal nimetati seda klaasikojaks. Õuel oli Ain Kalmuse „Juudas” ja Mart Raua „Suveöö ilmsi”, mille lavastas Raivo Adlas,” lisas ta.
Toome rääkis, et möödunud suvel luges ta läbi rohkesti materjale „Sõelale jäid kaks teost. „Punamütsike 4. pildis”, mis on ilmunud 1918, tegin koolinoortega. „Hirmuöö“ hakkas mind kohe kõnetama ja rollide jagunemine oli juba enam-vähem esimesel lugemisel selge.”
Leo Talimaa (1911-1994) kirjutas näidendi „Hirmuöö” Veskimäel aastal 1939, mis oli Eestile karm aasta. Oli alanud teine maailmasõda, Nõukogude Liit surus peale baaside lepingut. Anton Hansen Tammsaarel valmis samal aastal näiteks „Põrgupõhja uus vanapagan”.
„Mulle tundub, et „Hirmuöös” tuntakse pigem hirmu maaelu pärast. On märke linnastumisest, sest linnas on elu ja teenistus parem. Noored kipuvad linna ja maatööd teha ei taha. Linnarahvas käib maal pigem suvitamas ja tudengid otsivad taludesse suveks tööd,” rääkis Karmo Toome, kelle sõnul on tegemist komöödiaga. „Loodan väga, et saab palju naerda. Väike õudus on selline lisavürts ja natuke tuleb ka pead murda. Ootused millekski hirmsaks on tehtud teadlikult, et tüki lõppedes võiks olla tunne, et „polnud see nii hirmus midagi”.”
„Hirmuöös” mängib enam-vähem sama seltskond, kes oli laval ka Karmo Toome lavastatud „Peaproovis“: Janek Varblas, Kalle Jürgens, Anni Zimmermann ja Ingel Liis Hedgren Haljas.
„Nendega on mul olnud hea koostöö ja tänu nende teatritegemise kogemustele oskavad nad ise oma rollile väga palju kaasa rääkida. Janek on ka ise palju lavastanud ja just väljas mänginud. Temalt on tulnud väga häid ideid. Koolinoortest on Mart Enel ja Karola Ilmjärv, kellega ma olen kooliteatrit teinud ning kelle võimeid ma enam-vähem juba tean. Terje Kärmas jäi mulle meelde „Mikumärdis” ja esimesel tekstilugemisel selgus, et on täitsa hea valik. Üldiselt on tegemist rohkem ühislavastusega, sest väga paljud head ideed on sündinud just proovides ja näitlejad on ise väga vaimustuses,” rääkis Karmo Toome.
Lavastaja sõnul lisavad Janne Vaabla tehtud kostüümid ajastutruudust. „Janne Vaabla poolt on ka lavakujundus, dekoratsioonid. Ta suudab mõelda hästi detailselt ja sarnaselt minuga ei pinguta asjadega üle. Minul kui lavastajal on Jannega väga hea koostöö. Ta on ka varem Palamuse Amatöörteatriga seotud olnud.”
Karmo Toome kinnitusel sobib „Hirmuöö” igas vanuses publikule. „Tuleb arvestada, et see on õhtul hilja ja kestab umbes poolteist tundi. Vahepeal on väike vaheaeg. Jutt millestki hirmsast on meiepoolne väike vimka. Tegelikult on täitsa lõbus lugu.
Kokku mängime etendust kümnel korral. Tasub jälgida reklaami. Kui muidu on etendused õhtul kell 21, siis jaanipäeval mängime erandkorras kell 17, et enne suurt pidu ka väike teatrilaks kätte saada,” ütles lavastaja.
JAAN LUKAS
