Õnnetused panevad sageli mõtlema ühiskonnaelu valuküsimustele. Hiljutine tulekahju Saare vallas asuvas maakodus tugevdas minus veelgi veendumust, et Jõgevamaa päästemaastikule peab igal juhul ka tulevikus alles jääma Palamuse komando.
Voore lähedal asuvas Nõmme talus on minu suguvõsa alates 1854. aastast pidevalt elanud. Maakodus puhkenud tulekahjus hävis väiksem elumaja. Suurem elamu, mis on ehitatud 1934. aastal, suudeti päästa, sest kõige esimesena, 17-18 minutiga, jõudsid kohale Palamuse komando päästjad ja suutsid tule leviku peatada. Palamuse meestel oli kaasas suur paak, millest vett ülegi jäi.
Hiljem jõudsid kohale ka nende kolleegid Jõgevalt, Mustveest ning Voore vabatahtlikud pritsimehed, kes samuti oma tööd professionaalselt tegid. Eriti tänulik on meie pererahvas aga Palamuse komandole. Ilma selle meeskonna operatiivse ja oskusliku tegutsemiseta poleks meil enam olnud põlist ja armsaks saanud maja, mida on pidevalt korras hoitud, aeg-ajalt remonditud ja kohendatud.
Palamuse komando liikmed ütlesid aga mulle, et võib-olla jääb minu kodutalu tulekahju viimaseks, mida nad kustutasid. Olen ka ise kuulnud ja lugenud riigi kavatsusest likvideerida mitmed maapiirkondades paiknevad päästekomandod, nende hulgas ka Palamuse. Selline kavatsus tekitab nördimust ja hirmugi, kui mõtlen oma talu ja piirkonnas paiknevate teiste majade ning hoonete ja siinsete inimeste turvalisusele.
Maakomandode allesjäämise üheks tingimuseks on nende rahastamisvõimalused.
Raha pole kunagi liiga palju, kuid poliitikutel ja juhtivatel-vastutavatel ametnikel tuleb põhjalikult mõelda finantside ratsionaalsele ja ökonoomsele kasutamisele. Küllap tasuks kaaluda, kas riigi jõustruktuuridesse ja sealhulgas ka Päästeametisse on ikka vaja nii palju ametnikke, kelle ülesandeks on töö kabinettides. Ehk suudaks üks spetsialist täita ka mitme ülesandeid. Palgarahasid peaks aga hoidma inimestele, kes nii päeval kui öösel oma elu ja tervisega riskides inimeste elu ja vara päästavad .
Tean, et maapiirkondade komandode allesjäämine on pandud sõltuvusse ka nende liikmete päästesuutlikkusest. Aga on küsitav, kas näiteks Palamuse komando liige peaks igal juhul valdama kõrgel tasemeliselt vetelpäästealaseid oskusi või teadma näiteks strateegiat ja taktikat kassi puu otsast alla toomiseks. Minu arvates peaksid maapiirkondade päästjad ennekõike olema klassikalises mõttes tuletõrjujad. Oma mõjuvõimu haaranud tuli on suuresti just see ohuallikas, mis ülikiiresti nii vara kui ka elu võtab. Üksnes õigel ajal kohale jõudnud tuletõrjujad suudavad punast kukke taltsutada.
Minu isa ja ka mina oleme osalenud vabatahtlikus tuletõrjeliikumises, mis on Voore kandis saavutanud tublisid tulemusi spordiski. On igati teretulnud, et priitahtlikke pritsimehi on ka tänapäeval ja kohalik omavalitsus toetab nende tegevust. Vabatahtlike meeskondade liikmetel ei ole aga alati võimalik appi tulla. Näiteks võivad nad olla tulekahju ajal seotud oma põhitööga. Seepärast tuleks Riigikogul ja valitsusel teha kõik selleks, et maapiirkondadesse jääksid alles senised päästekomandod. Nende likvideerimine on suur regionaalpoliitiline viga. Isiklikke läbielamisi silmas pidades ja päästjate vastu tänulikkust tundes on mulle eriliseks südameasjaks Palamuse komando allesjäämine.
i
ILLAR MEERU, Nõmme talu peremees, firma ARS Metallitöö juhataja
