Palamusel möödunud reedel teoks saanud maakonna kesk- ja gümnaasiumiastme kooliteatrite näitemängupäev kujunes suhteliselt lühikeseks, sest žürii ja publiku ette oli toodud vaid viis lavastust. Samas pakkus viimasena esitatu — Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja “Hobuse lugu” — sellise elamuse, millist ei saa naljalt “päris” teatristki.
Keskastme teatrinoored olid Palamusel esindatud kolme lavastusega. Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja kuuenda klassi trupp ja seitsmenda kuni üheksanda klassi trupp näitasid juba Betti Alverile pühendatud luulepäevadelt “Tuulelapsed” tuttavaid lavastusi “Poisid-plikad” ning “Ainult hea toidab head…”. Et “Tuulelastel” loeti tänavu Hando Runneli luulet, siis olid need lavastused otse loomulikult nimetatud luuletaja tekstide põhjal kokku pandud.
Liblikapüüdja kuuenda klassi trupp on enam-vähem samas koosseisus teatrit teinud esimesest klassist peale. Nii et noorusele vaatamata on nad juba “vanad teatrilõvid”.
“Mul on teid väga huvitav vaadata, sest te kujutate endast kogumit erakordselt põnevaid tüüpe,” ütles Eesti Rahvusringhäälingu raadioteatri juht Toomas Lõhmuste žürii tagasisideminutitel. “Te etendasite kümne minuti jooksul pealtnäha lõbusat, aga sisult tõsist lugu sellest, kui raske on tänapäeval mees olla. Aga see ülesanne oli teile natuke lihtsavõitu, teinekord võtke natuke raskem.”
Liblikapüüdja 7.-9. klassi trupi lavastuses “Ainult hea toidab head…” kasutatud luuletuste kohta ütles Lõhmuste, et need on Runneli kohta üllatavalt lüürilised. Üldiselt on tema looming ju peiarlikum, iroonilisem. Noored näitlejad ja juhendaja Lianne Saage-Vahur said žüriiliikmelt kiita nii puhta lavapildi kui ka hea sõnavaldamise (see on olnud üks Liblikapüüdja trumpe läbi aastate!) eest. Mis aga tema meelest veel pisut lihvimist vajab, on rekvisiidi käsitsemine. Noortel on nimelt laval käes pusletükke meenutavad esemed, millest lõpus pannakse kokku mõrane peegel.
“Teie käsutuses on võimsad kujundid. Ärge unustage seda ära, ärge laske neid hoides sisse tulla mingitel argistel liigutustel,” sõnas Toomas Lõhmuste.
Kaks Lutsu lugu
Keiu Kessi juhendatav Puurmani näitering Päris Mängult tuli Palamusele Lutsu-ainelise tükiga “Pärijad”. Teate ju küll seda lugu, milles sugulased haige eidekese surma ära ootamata tema varandust otsima hakkavad, aga lammutavad ainult pliidi ära. Toomas Lõhmuste sõnul on “Pärijate” näol tegemist pealtnäha lihtsa, aga tegelikult keerulise tükiga: selles mõttes, et seal tuleb lühikese aja sisse mahutada väga palju tegevust. Teatritükk algabki tegevusest: sellest, et osalistel on mingid eesmärgid ja nad püüavad neid saavutada. Kui aga keskenduda päheõpitud tekstikogumi “väljatulistamisele”, hakkab vaatajal igav. Puurmani “Pärijatega” oligi paraku osalt nii juhtunud. Loodetavasti ei võtnud žürii kriitilised ääremärkused noortel näitlejatel tuju ära, vaid nad noppisid neist välja õpetliku iva, mis aitab järgmisel korral paremini esineda.
Ka kahest gümnaasiumiastme lavastusest põhines üks Lutsu loomingul. Põltsamaa kultuurikeskuse noorte näitering Viribus Unitis proovis Keiu Kessi juhendamisel jõudu Lutsu muinasjutulaadse “Sootulukese” kallal. Tulemuseks oli päris hõrk ja maitsekas teatripala, milles suudeti nappide vahenditega luua lummav sooatmosfäär. Kui žürii midagi ette heitis, siis seda, et arhailise hõnguga teksti edasi andes kippusid noored näitlejad halvas mõttes teatraalseks muutuma.
“Ka sellist teksti tuleb suuta lihtsalt ja loomulikult edasi anda,” ütles Toomas Lõhmuste.
Näitemängupäevale pani uhke punkti Liblikapüüdja gümnaasiumiastme trupi lavastus “Hobuse lugu”, mis põhineb Lev Tolstoi samanimelisel jutustusel. See kõneleb traavlist, kes erineb oma “normaalsetest” suguvendadest-õdedest erilise laigulise naha poolest ning kel seetõttu tuleb taluda mitut laadi alandusi. Hobustest kõneldes räägib Tolstoi aga tegelikult väga üldinimlikest asjadest. Tükki vaadates oli tunda, et lavastaja Lianne Saage-Vahur on seda materjali pikka aega mõtteis kandnud: niivõrd paks ja tihe oli see tähenduste kiht, mis lavastuse peal lasus.
Läheb hinge
“Lugesin “Hobuse lugu” tudengipõlves ja sestpeale on see mul ikka meeles mõlkunud,” ütles Lianne Saage-Vahur.
Magistrantuuris teatriajaloo loenguid kuulates sai ta teada, et seda lugu on Venemaa teatrites korduvalt lavastatud. Nüüd, mil Liblikapüüdjas oli võtta just selline seltskond, kellele “Hobuse lugu” sobis, asus Lianne n-ö Venemaa avarustest Tolstoi jutustuse dramatiseeringut otsima. Mitme tuttava teatriinimese vahendusel õnnestuski Liannel venekeelne dramatiseering selle grusiinist autorilt enda valdusse saada. Ent tekst oli vaja ka eesti keelde tõlkida. Selle ülesande oli nõus enda peale võtma selle ala tõeline korüfee Ülev Aaloe.
“Kui teksti Liblikapüüdja trupiga esimest korda üheskoos lugesime, valitses viimaste lausete järel ruumis pikk vaikus. Just nii, nagu mõned aastad tagasi, kui toonaste Liblikapüüdja noortega “Mumuud” lugesime,” ütles Lianne Saage-Vahur.
“Hobuse loo” peaosalisena suurepärase rolli teinud Andero Heinola pole senini teiste liblikapüüdjate hulgast väga eredalt esile tõusnud. Küsimusele, kuidas ta oskas just Andero peaossa panna, vastas Lianne: “Sisetunne ütles, et nii on õige.” Andero toob Laigulise saatuse vaataja ette ilma ülearuse teatraalsuseta, ent vaatajat siiski hingepõhjani liigutades.
“See lugu läks ka Saaremaal kõigile hinge,” ütles Lianne. 14.-16. märtsini toimusid Kuressaares nimelt traditsioonilised Saaremaa miniteatripäevad ning “Hobuse lugu” tõi seal Liblikapüüdjale ühe kolmest laureaaditiitlist. Andero Heinola tunnistati aga festivali parimaks meesnäitlejaks.
“Mul on päris hea meel, et meile peapreemiat ei antud. Nüüd viitsivad noored lavastusega enne riigifestivali veel tööd teha,” ütles Lianne Saage-Vahur. “Praegune gümnaasiumiastme trupp ongi tegelikult selline: nad oleksid valmis kasvõi täna õhtul proovi tegema, et lavastust siin välja öeldud kriitilisi märkusi järgides paremaks lihvida.”
Žüriiliikmetel Toomas Lõhmustel ja Ivar Vinkmannil (temal lasusid Palamuse rahvamaja juhatajana ka näitemängupäeva peakorraldaja ülesanded) oli tõepoolest ka “Hobuse loo” kohta mitmeid kriitilisi märkusi, ent need olid tehtud just sellest lähtudes, et heast asjast saab teha veelgi parema. Sest just “Hobuse lugu” Liblikapüüdja vanima trupi esituses esindab Jõgevamaad 10.-12. aprillini Haapsalus toimuval gümnaasiumiastme kooliteatrite riigifestivalil. Keskastme kooliteatrite riigifestivalile (see leiab aset 24. ja 25. aprillil Narvas) sõidab aga Liblikapüüdja 7.-9. klassi trupp lavastusega “Ainult hea toidab head…”.
Jõgevamaa kesk- ja gümnaasiumiastme kooliteatrite näitemängupäeva paremad
- Keskastme parim lavastus — Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja 7.-9. klassi trupi “Ainult hea toidab head…” (lavastaja Lianne Saage-Vahur)
- Gümnaasiumiastme parim lavastus — Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja 10.-12. klassi trupi “Hobuse lugu” (lavastaja Lianne Saage-Vahur)
- Eripreemia minimaalsete vahenditega lummava maailma loomise eest — Põltsamaa kultuurikeskuse noorte näiteringi Viribus Unitis “Sootuluke” (lavastaja Keiu Kess)
- Näitlejapreemiad — Einar Susi (Puurmani näitering Päris Mängult) Jüri rolli eest lavastuses “Pärijad” ning Andero Heinola (Liblikapüüdja) Laigulise rolli eest lavastuses “Hobuse lugu”
RIINA MÄGI
