Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis möödunud neljapäeval avatud tulmenäitusel saab põgusa ülevaate sellest, millega muuseumi kogud möödunud aastal täienesid. Tõsi, kogu laekunud vara väljapanekusse ei mahtunud, sest lahked annetajad kinkisid tervelt 273 museaali.
Kihelkonnakoolimuuseumile tegid mullu annetusi üheksa ametiasutust ja kakskümmend üks eraisikut. Annetatud materjali hulgas on esemeid, raamatuid, fotosid, dokumente ja muud. Näitusel saab tutvuda 48 museaali ja 13 käsiraamatukogu trükisega.
Palamuse muuseumi seisukohalt on eriti väärtuslik kõik Oskar Lutsu isiku ja tema loominguga seotu. Sellest vallast lisandus päris palju väärtuslikku. Oskar Lutsu “Kevade” anti näiteks hiljuti välja ka portugali keeles ja tänu Mart Jagomäele Ilmamaa kirjastusest, on üks selle väljaande eksemplar nüüd olemas ka Palamuse muuseumil. Sao Paulo (Brasiilia) kirjastus Biruta omandas nimelt “Kevade” tõlkimise ja avaldamise õiguse just Ilmamaa kirjastuse kaudu.
Tartu Postimees andis möödunud aasta mais teada, et Paulo Chagas de Souza tõlgitud ja Sandra Javera illustreeritud “Kevade” (portugali keeles “Primavera”) tunnistati üheks 2014. aasta paremaks lastele ja noortele mõeldud tõlkeraamatuks Brasiilias. Mitmes Brasiilia osariigis kuulub see isegi koolide soovitusliku kirjanduse nimekirja.
Kaugest Sao Paulost rändas möödunud aastal Palamusele veel üks raamat: 1887. aastal välja antud Heinrich Heine teoste neljas köide. See saksakeelne uunikum kuulus kunagi Oskar Lutsu filmimehest venna Theodori abikaasale Aksellale ning tegi koos temaga kaasa kõik tema rännakud: algul Eestist Soome, siis Soomest Rootsi ning Rootsist Brasiiliasse. Kui Aksella 1996. aastal lõpuks Sao Paulo lähedalt Penedos Eestisse kolis (ta jõudis siin elada üle kaheksa aasta), jäi raamat siiski maha. Möödunud aastal käis aga Eestis Lutsude kunagine naaber Virve Virkkilä-Calabi ja tõi muuseumile kinkimiseks kaasa ka paljurännanud raamatu. Muuseumile andis selle, tõsi küll, üle tema õde Urve Inga Virkkilä. Tegelikult on naabrite käes hoiul veel Theodorile ja Aksellale kuulunud asju, mis oleks vaja Eestisse tuua. Lihtne see ülesanne muidugi pole.
Raja Teele maja
Lutsude perekonda puudutavat materjali sai muuseum mullu veelgi. Fotokogusse lisandus näiteks ülesvõte Oskar Lutsu Tartu kodu (seal tegutseb praegu tema majamuuseum) elutoast. Pöördel on kirjaniku abikaasa Valentina Lutsu kirjutatud venekeelne pühendus. Kellele ta foto saatis, on käekirjast keeruline välja lugeda.
“Meie saime aru, et seltsimees Mattele, aga tegelikult võib siin kirjas olla midagi sootuks muud,” ütles Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi peavarahoidja Reele Kuuse.
Palamuse muuseumi huviorbiidis on loomulikult ka Oskar Lutsu teoste tegelaste prototüüpide saatus. Muuseumi direktor Arne Tegelmann ning arendus- ja projektijuht Janek Varblas tõid mulluselt Austraalia-reisilt kaasa hulgaliselt Raja Teele prototüübi Adele Pärtelpoeg-Kolli ja tema poja Endel Kolli kohta käivat materjali. Adele Koll lahkus teatavasti 1927. aastal koos perega Palamuselt ning leidis uue asupaiga Austraalias. Tulmenäitusel on väljas näiteks digitrükis koopia maalist, mis kujutab Adele Kolli viimast Austraalia-kodu Julattenis. 1970. aastate lõpus loodud taiese autoriks on ungarlasest kunstnik Jozsef Balogh ning selle lõuendile trükitud koopia kinkisid muuseumile Adele Kolli kunagised naabrid, Kanakite perekonna esindajad.
Näitusel saab lugeda ka Adele Kolli naabrite mälestuskilde nii temast kui ka ta pojast Endlist. Need tekstid on eesti keelde tõlkinud Ulla Kamp.
“Endel Koll töötas aastaid kaevandustes ning tal olevat olnud kinnisidee, et ühel päeval leiab ta midagi tõeliselt väärtuslikku ning saab tänu sellele väga jõukaks,” ütles Reele Kuuse. “Paraku jäi see unistuseks.”
Algkooli pärand
Vanas kihelkonnakoolihoones tegutseva Palamuse muuseumi jaoks on oluline ka kooliteema. Möödunud aastal muuseumile annetatud selleteemalise materjali hulgas on erilisel kohal Luua algkooli pärand: eelmine õppeaasta jäi selles koolis viimaseks.
“Kooli sulgemise järel käis muuseumi komisjon kohal ning valis välja selle, mis võiks kuuluda meie fondi,” ütles Reele Kuuse.
Tulmenäitusel väljas olev algkooli lipp kutsub kunagistes Luua algkooli õpilastes arvatavasti esile päris tugevaid emotsioone.
“Olen juba kuulnud, kuidas mõni laps seda lippu nähes kilkab “Oi, meie kooli lipp!”,” sõnas peavarahoidja.
Näitusesaalis meenutavad Luua algkooli veel näiteks õpilaste koostatud matkapäevikud ja uurimistööd. Algklassiõpilaste uurimistöid Reele Kuuse sõnul muuseumi kogus varem polnudki. Mõned Luua koolist muuseumi toodud õppevahendid on aga eriti huvitava “elulooga”. 1970. aastate teisel poolel valmistatud ja suurepäraselt säilinud maavarade, pinnaseliikide, graniidi ja selle komponentide ning kergetööstuse toorainenäidiste komplektid olid kõigepealt kasutusel Kaarepere põhikoolis. Selle sulgemise järel viidi need Luua algkooli. Ning seitse aastat hiljem tabas sedagi Kaarepere kooli saatus.
“Tulmenäituse avamisel saime oma kogusse ka Luua algkooli pitsati: selle tõi meile kooli direktori ametis olnud Imbi Ivask,” ütles Reele Kuuse.
Tema sõnul on muuseumil päris palju püsiannetajaid. Kodu-uurijalt Ellen Randojalt saadakse näiteks igal aastal mingi kogus tema enda kirja pandud ja illustreeritud mälestuskilde. Möödunud aastal saadetud lood kõnelevad Imukvere piirkonna kohtadega seotud tundmustest. Kauaaegselt pedagoogilt ja tantsujuhilt Lea Isotammelt sai muuseum aga pikema kirjutise Palamuse segarahvatantsurühma ajaloost.
“Seekord oli tulmenäitust väga huvitav teha, sest välja oli panna rohkesti põnevat materjali. Ning kolleegid andsid ka näituse kordaminekusse tubli panuse,” ütles Reele Kuuse.
Just tema on aastaid tulmenäituse kokkupanija olnud. Ning sedalaadi näitust on Palamuse muuseumis korraldatud juba kolmeteistkümnel aastal. Tänavu tähistati selle avamisega Oskar Lutsu 129. sünniaastapäeva. Sel puhul käis muuseumis külas ka näitlejanna Piret Rauk, kes esitas Raja Teele monoloogi Vanemuise teatri lavastusest “Head tüdrukud lähevad taevasse”.
Tulmenäitus jääb avatuks 29. jaanuarini.
RIINA MÄGI
