Kaarepere ja Palamuse vahel kulgemine pole sugugi alati olnud nii lihtne kui praegu. Otsetee ehitati kahe nimetatud asula vahele alles aastatel 1927-1928.
19. sajandil hoogustus kogu Venemaal raudteede ehitamine. Kuna seda ettevõtmist toetasid ka kohalikud baltisaksa mõisnikud, oli neil otsustav sõna öelda ka rajatavate raudteejaamade asukoha määramisel. Nii on mõistetav, et ka Kaarepere raudteejaam leidis endale koha mõjukale ja rikkale parun von Oettingenile kuuluva Kaarepere mõisa lähedusse. Jaama nimeks antigi mõisa järgi Kaarepere.
See mõis kuulus 17. sajandi algul parun von Scharenbergile, kelle järgi on nähtavasti ka mõis oma nime saanud.
Mälestusteraamatus „Kuldsete lehtede all“ meenutab Oskar Luts oma kooliaja jõuluvaheaegset sõitu Tartust kodukohta Palamusele. „Ongi Kaarepere… minule pole keegi vastu tulnud…. haaran oma pakid ja sumpan läbi rudiseva lume Alamuse poole. Seda maad pole palju ega vähe, aga nii kümne versta ümber ikkagi on, ja kui ma astun parajat sammu, siis peaksin umbes kahe tunni pärast kodus olema.“
Kuna Pikkjärve juures tihedam asustus puudus, viidi Kaarepere raudteejaam 1917. aastal seitse kilomeetrit Jõgeva poole Aruküla asula juurde. Seal paiknes siis juba ministeeriumikool, vallamaja ning ka õigeusu kirik.
Miks ei antud raudteejaamale siis aga kohe uue asukoha nime? See polnuks kerge toiming, kuna kõik Euroopa raudteejaamad olid rahvusvaheliselt registreeritud ja kinnitatud. Näiteks aastakümneid hiljem, kui Petserimaa ja linn nõukogude ajal Vene Föderatsiooniga liideti, nimetati linn kohe ümber Petšorõks, raudteejaam säilitas aga oma Petseri nime veel tükiks ajaks.
Minister aitas
Raudteejaama uus asukoht Aruküla juures jäi aga Palamuse rahvale veelgi kaugemaks kui esialgne. Oli küll otsetee jalgrajana üle kahe vooremäe, läbi laane ja kolme soo, kust tuli suvel kohati päris paljajalu käia. Juhtus ka, et laanest läbi minnes eksiti ja jõuti Kaarepere jaama asemel välja hoopis Roosna külla. Talvel, kui sood olid külmunud, oli kergem minna, siis märgistati tee ka okstega.
Kahekümnendail aastail, pärast Eesti iseseisvumist taotles Palamuse rahvas korduvalt otsetee rajamist Kaarepere raudteejaama. Neid toetas ka sealne esimene eestlasest edumeelne kirikuõpetaja Arnold Kerem. Teeehitus saigi teoks tänu tema teedeministrist vennale August Keremile. See Palamuse rahvale eluliselt tähtis ühendus ehitatigi küllaltki lühikese ajaga aastatel 1927- 1928. Kuna siis oli alanud ka Eestit valusalt puudutanud ülemaailmne majanduskriis, sai tee-ehituseks kasutada ka tööpuuduse leevendamiseks eraldatud hädaabitööde rahasid. Siin said tööd ja teenistust peale Tartust kohale toodud töölistele ka ümbruskonna asundustalunikud ja kohalikud noored.
Tee-ehitus oli raske, sest kõik tehti käsitsi. Maapind raiuti lahti kangide ja kirgastega. Labidatega loobiti kruus ja muld vagonettidesse ja mööda rööbastele rajatud kaldteed lasti see madalamate kohtade soopindade täiteks. Iga vagoneti jaoks oli kolm meest laadimas ja vedamas. Vagoneti allasõidul olid kaks meest – üks ühel, teine teisel pool kangidega allasõitu pidurdamas. Tühi vagonett veeti seejärel kas hobustega või tõmmati trossidega jälle üles. On säilinud rahvajutt, kuidas Kaarepere mõisa endine kubjas Martinson määrinud rööpad õliga, et tema hobusel oleks kergem vedada. Kui nüüd kaks meest järgmise vagonetiga alla sõitsid, siis ei suutnud nad seda enam pidurdada. Mehed hüppasid hirmunult vagoneti pealt maha ja see sõitis uperkuuti mäest alla.
Tuli lennukiga
Tee valmimise järel tuli ka minister August Kerem seda vaatama. Kuid ta ei sõitnud siia ei auto ega rongiga, vaid lennukiga, ning pildistas õhust nii valminud teed kui ka oma venna koguduse kirikut ja selle ümbrust. Sellest sõidust ja valminud teest on säilinud ka siis pildistatud õhufotod.
Esialgu oli tee küllaltki kitsas, oli see ju põhiliselt hobustega liiklemiseks määratud. Hiljem laiendati ja parandati seda korduvalt, sest kevadised tulvaveed kippusid teetammi ära uhtma. Nõukogude ajal kaeti tee asfaldiga.
Liiklus oli uuel ehitatud Kaarepere – Palamuse otseteel 1930. aastatel ja ka praegu küllaltki tihe, kuna seda kasutavad peale Palamuse ja lähivaldade veel Kuremaa, Varbevere, Kudina, Maardla elanikud.
Kuna Kaarepere raudteejaama paiknemine rahva seas tuntud Aruküla asula juures tekitas mõningaid administratiivseid segadusi, siis otsustati ka asula 1962. aastal Kaarepereks nimetada.
Nüüd on aga juba küsitav rääkida sellest kui otseteest Palamuselt Kaarepere raudteejaama, sest pärast raudteeviadukti ehitamist Tartu maanteele Pikkjärve juures suleti ohutuse tagamiseks Kaarepere raudteejaama juures paiknev ülesõit. Nüüd tuleb selleks, et Palamuselt Kaarepere raudteejaama sõita, pöörata mõnisada meetrit enne suletud raudtee ülesõidukohta vasakule, sõita Tartu – Jõgeva maanteele, ületada raudteeviadukt ning alles asula juures pöörata lõpuks raudteejaama poole. Seega tuleb nüüd raudteejaama jõudmiseks teha mitme kilomeetri pikkune ümbersõit.
Tänapäeval öeldakse, et ükski heategu ei jää karistamata. Nii karistas nõukogude võim Palamuse rahvale otsetee-ehitusega tehtud heateo eest nii pastor Keremit kui ka tema ministrist venda Siberisse saatmisega. Samuti toimiti ka kolmanda vennaga, Petserimaa eduka suurtaluniku Karl Keremiga.
ARVI LIIVA
