Alates pühapäevast, mil süütame esimese advenditule, on lastel igal hommikul kohe ärgates aknalauale pandud sussi juurde asja: mida küll päkapikk täna tõi? Moes ja müügil on meil juba pikemat aega ka advendikalendrid, seega on hommikune ärkamine sel jõuluootuse ajal veelgi hõlpsamaks läinud. Šokolaaditükk viib une silmist ja lisab lasteaia- või kooliteel sammule reipust. Samas on sellesama magusa kalendri veel avamata aknakeste järgi kerge arvet pidada, mitu päeva on veel jäänud selle kauaoodatud õhtuni, kui jõulumees uksele koputab.
Õnneks on lapsemeelsust alles neilgi meie hulgast, kes juba vanavanemaseisuses.
Pole siis midagi imestada, et ka mõned täiskasvanud päkapikke usuvad. Lihtne on neid salapäraseid mehikesi uskuda, kui töölaua kõrvale naljaks ja pühadetunde loomiseks üles riputatud jõulusokki aeg-ajalt midagi tekib. Nii meeldiv on ülikiirel tööpäeval soki seest mandariin, šokolaad või komm leida, mis käigupealt suurema nälja vaigistab ja energiat annab. Mõnikord on sinna sattunud ka midagi asjalikku — hea terav pliiats või kustukumm — ju on siis päkatsid tähele pannud, et töövahendid niruks jäänud… Ja kui töölaua taga jahe istuda, panevad väikesed heategijad sedagi tähele ja tassivad kohale sokid. Ei tea, kuidas nad küll jaksavad! Ja eks nad jäävad vahel kimpu ka, kui üllatus soki sisse ei mahu, tee või tina! Siis tuleb andam kuhugi lähedusse maha panna, mis muud!
</p>Just detsembrikuus oleme tõelised kommieksperdid. Ei prooviks ju eladeski pea kümmet-viitteistkümmet uut sorti maiust, kui päkapikud neid ei “esitleks”! Nii saame teada, mis tõeliselt hea, ja hangime neid kodustesse maiusevaagnatessegi.
Aitäh päkapikkudele! Püüame kõik aina paremad olla!
HELVE LAASIK
