Palamuselt pärit filmimees Theodor Luts veetis elu teise poole saatuse tahtel Ameerika maailmajaos, täpsemalt Brasiilias. Kunstnik Kaire Nurk tõi oma hiljuti valminud kollaažisarjas aga hoopis Ameerika filmilegendi Charlie Chaplini Palamuse vahele toimetama. Kõnealust kollaažisarja saab Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis vaadata 29. septembrini.
Kollaažiseeria “(Post)modernistlik Palamuse” on Kaire Nurga sõnul inspireeritud Palamuse mitmekesisest kultuuripärandist, koloriitsetest ajaloolistest hoonetest ja vaheldusrikkast maastikust ehk lühidalt öeldes genius loci’st, mis tähendab maakeeli koha vaimu. Selle vaimu üheks eripäraks on kuvand Palamusest kui wunderkindlikult edukast väikealevikust.
Kui üle päeva saab lehest lugeda seda, kuidas ärksamad pead Eestist laia maailma lähevad, siis Kaire Nurk on oma kollaažidel toonud laia maailma Palamusele. Peale juba mainitud Charlie Chaplini võib kollaažidel askeldamas näha maailmakultuuri suurkujusid, nagu vaba loovuse etaloniks kujunenud sürrealist Salvador Dali ja nüüdisaegse maailma südametunnistuse seisusse tõusnud hiina kunstnik Ai Weiwei. Palamuse hooned on saanud endale kollaažidel huvitavad naabrid pilvelõhkujate, Pekingi olümpiastaadioni, sibulakuplilise kiriku ja muude objektide näol.
Ent miks sai näituse pealkirjaks “(Post)modernistlik Palamuse”? Autor selgitas, et ühest küljest oli talle kollaažisarja koostades oluline modernistlik aluspõhi, mida iseloomustab eksperimendialdis ja sajandi algusele omaselt tulevikku suunatud vaim, samuti suurlinna-kultus. Samas on näitus postmodernistlik, sest tegeleb kunstist väljaspool oleva küsimusega, st ühe aleviku arengupotentsiaaliga ning taiestes on kokku viidud tohutu hulk erinevaid sümboleid.
“Palamuse alevik ise on juba sümboleid täis. Ning kui samad sümbolid, näiteks Tootsi maakerale viitav maakera kujutis, tuua teistest kontekstidest Palamuse konteksti, siis on huvitav jälgida, mis juhtub sümbolite tähendusega,” ütles Kaire Nurk. “Ses mõttes on näitus tõesti postmodernile omaselt semiootiline. Kõik, mille ma sinna kokku kleepisin, on aktiivselt tähenduslik ja mitte dekoratiivne või lihtsalt niisama ilus.”
“Täiskohaga” kodus
Kaire Nurk on pärit Palamuse lähedalt. Ühest küljest pole ta Palamuselt päris ära olnudki, sest on seda vahet ikka liikunud ning juba aastaid Palamuse gümnaasiumi õpilastele kunstiajalugu õpetanud. Teisalt ei saanud ta end vahepeal kolmekümne aasta jooksul siiski “täiskohaga” palamuselaseks lugeda. 2010. aastast jälle võib, sest siis tuli tal olude sunnil lapsepõlvekoju tagasi tulla. Sellega kaasnes vajadus kodu oma praeguste olme- ja loomevajaduste järgi ümber kujundada.
“Muuseumis eksponeeritava kollaažisarja loomisel oligi üheks ajendiks see vana ja uut ruutmeeterhaaval kollaaživ tegevus, mida ma teist aastat oma sünnikodus arendanud olen. Mu igapäevasest praktilisest tegevusest murdis see võttestik ja loogika läbi loomingusse,” ütles Kaire Nurk, lisades, et kollaaži meetod on tal varemgi meeles mõlkunud, ent senini oli puudu käivitav idee või objekt. Nüüd sai selleks Palamuse alevik. Ka kollaažide materjal oli tal enamasti kodus käepärast, sest tal pole kombeks ajakirjades, ajalehtedes ja mujal silma jäänud huvitavaid pilte ära visata. Lisavõimalusi kollaaže täiendada andis internet.
Kunstnik kinnitas, et polnud kollaaže luues sugugi kriitiline ega tahtnud tähelepanu juhtida mingitele probleemidele, küll aga näidata arenguvõimalusi. Seepärast sai ka näituse plakatile valitud kollaaž, mis suunab vaatajat kõrvutuste kaudu ette kujutama tuleviku-Palamuset.
“Kui meil sellist visiooni silme ees pole, siis areneme ehk liiga vaoshoitult. Tõsi, Palamusel on ka senini väikese koha jaoks tavatult väljapaistvaid ideid realiseeritud, nagu uus vallamaja ja gümnaasiumihoone viimane renoveering,” sõnas Kaire Nurk.
Näituseavamine loenguga
Kollaažide kõrval on tema näitusel väljas ka kaks maali. Üks neist on Jaan Paavle 2009. aastal maalitud “Minu Alamuse ehk pr Teele, hr Joosep Toots koos härra geeniuse Oskar Lutsuga suveõhtus… kus siis mujal kui Alamusel, teel Paunveresse, sealt suurde maailma”. See Palamuse muuseumi kogust pärit taies on Kaire Nurga sõnul üheks tema irriteerijaks uutele avastusretkedele aleviku-taju valdkonnas.
“
Teiseks maaliks sellel näitusel on Kaire enda maalitud “Tammele (Hommage maastikule)”. See on tema nn püha pilt, mida ta 2010. aastast ehk oma 50. sünnipäevast alates on eksponeerinud igal oma isikunäitusel — muu hulgas huvist jälgida, millisesse dialoogi astub see töö ülejäänud taiestega.
Kollaažinäituse avamisel, mis leidis aset 6. septembril, tegi Kaire Nurk slaidiprogrammiga illustreeritud põneva ekskursi kollaaži ajalukku – alates ajast, mil Pablo Picasso selle XX sajandi alguses esimesena kunstis kasutusele võttis, ning lõpetades sellega, kui arvutite kasutusele tulek kunstis juba enam-vähem mahakantud võttele uued võimalused ja uue “hingamise” andis. Kaire Nurk lubas, et edaspidi saavad publikut harivad loengud tema isikunäituste juures reegliks, sest need aitavad süvendada näituse ja publiku omavahelist kommunikatsiooni.
“Neid mõtteid, mida autor oma töödesse paneb, ja seda, millise info ja kogemuse baasil ta midagi teeb, ei arva publik kunagi ära. See kõik sulustub, jääb seisma, ei jõua kultuurilisse ringlusse. Aga meie elukondliku keskkonna ja toimetamiste vaimne intensiivistamine on väga oluline,” kinnitas Kaire Nurk ning avaldas tänu Eesti Kunstnike Liidule, Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasiumile, Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumile ning Anatoli Makarevitšile ja Arvo Kruusemendile abi eest näituseidee teostamisel.
i
RIINA MÄGI
