Pai, nurrumid!

Iga lemmikloom tahab pai, armastavat kodu ja oma inimest, kes tema eest hoolitseks. Lemmikloomad teatavasti ongi lemmikloomad sellepärast, et inimesele seltsi pakkuda. On loomulikult ka neid, kel tööülesandeks kodu valvamine või näiteks politseile või piirivalvele abiks olemine ehk töötamine. Aga see on siiski koerte ülesanne. Kassid, need nunnud karvikud, on pigem stressimaandajad ja armsad seltsilised, kes oskavad inimese ümber sõrme keerata, et oma elu võimalikult heaks teha.
Kui sa võtad lemmiku, siis võib teie kooselu kesta paarkümmend, vahel ka rohkem aastat. Seega tasub enne kassipoja võtmist hoolikalt kõiki asjaolusid ja võimalusi kaaluda. Kas ikka jätkub kodusoojust ja armastust. Väike kassipoeg on armas, aga igasügiseseks klišeeks on saanud, et nunnud on suureks kasvanud ja visatakse sügise saabudes tänavale. Kuidas nii saab? Mõistlik inimene nii ei tee. Mõistlik inimene ei jäta ka pärast kolimist lemmiklooma korterisse või majja maha. Paraku üha sagedasemad sellised juhtumid näitavad, et mõnedel loomaomanikel on mõistusest puudu. Puudub vastutus- ja kohusetunne, hoolimine ja empaatiavõime.
Ja siis võtavad nn juhtumid üle kassihaldjad, inimesed, kellele läheb korda lemmikloomade saatus ja heaolu. Tänases lehes kirjutame Ave Kinksist, aga lisaks temale on palju neid, kes on oma südameasjaks võtnud hüljatud või kodutute loomade uutesse kodudesse aitamise. Tänu neile, hoolivatele inimestele, saab nii mõnigi paimaias kiisu hea ja turvalise kodu. Kuidas aga teha hoolimatutele inimestele selgeks, et loomad kannatavad samamoodi kui inimesed, kui neid hüljatakse? Ka lemmikloomadel on õigused, nende omanikel kohustused.