Veebruari viimastel päevadel sai Kuressaare Linnateatris teoks vaimu kosutav ettevõtmine. Harrastusteatrite festivaliga “Meretagune asi” toodi teatri- ja kirjandusesõpradele veelgi lähemale kaksikvendadest kirjanike Jüri ja Ülo Tuuliku looming.
Festivali idee autori ja projektijuhi Lea Kuldsepa sõnul on saarlastel väga vedanud, sest neil on palju oma kirjanikke (Hint, Mälk, Smuul, Uustulnd, vennad Tuulikud). Järgmisel aastal on neist paljudel ees juubel, kõiki ühte patta panna ja nende looming ühel aastal lavale tuua oleks aga suur laristamine. Seepärast otsustas Saaremaa Rahvateater koostöös Kuressaare Linnateatriga korraldada viiel aastal järjest Kuressaares harrastusteatrite festivali, kus keskendutakse ühe kirjaniku loomingule.
Mõte käsitleda esimesel sellisel festivalil just vendi Tuulikuid, kes järgmisel aastal 70. sünnipäeva tähistavad, tuli teatripeo korraldajate Lea Kuldsepa ja Kuressaare Linnateatri juhatuse liikme Ellen Teemuse kinnitusel justkui iseenesest, pruukis vaid süveneda Saaremaa Rahvateatri mängukavva, kus ikka ja jälle on kordunud Jüri Tuuliku “Meretagune asi”. Ka oli õnnelik kokkusattumus, et Tõnu Aru ja Eve Ester olid äsja nõuks võtnud kirjanikest ja nende kodusaarest Abrukast filmi teha.
Film kui armuavaldus
Tõnu Aru ja Eve Esteri film “Armastusega Abrukale ja tagasi”, mille esilinastus festivali esimese, konverentsipäeva sisse juhatas, mõjus tõepoolest armastuseavaldusena nii sellele väikesele saarele kui tema asukatele. Juba ainuüksi seesama hingeminevad looduspildid ja huumoriga vürtsitatud infokillud tervikuks põimiv linalugu tasus mandriinimese pika teekonna mere taha.
“Äratundmine, et me vennaga peame oma kirjatöödega selle saavutama, et Eestimaal vähemalt teataks, et Abruka on saar, jõudis minuni 1973. aastal Tartu raudteejaama postkontoris kodusaarele panderolli saates,” ütleb Jüri Tuulik vastvalminud filmis. Nimelt kirjutanud ta saadetisele aadressiks Kingissepa rajoon, Abruka saar, mille peale postkontorinäitsik tunnistanud, et Saar on Eestis tõesti levinud perekonnanimi, aga eesnime Abruka pole ta siiani veel kuulnud…
Taoliste, mõnikord ka nukravõitu huumoriga vürtsitatud kildude toel saabki filmis kokku vendade-kirjanike portree.
“Mu tunded on kaksipidised,” tunnistas Jüri Tuulik filmi lõppedes rezhissöör Tõnu Arule ja operaator Eve Esterile tänulilli üle andes. “See kinolinal lahtiriietamine näitas, et ega me Üloga nii “vinged” polegi, kui seni ehk arvasime. Aga samas võime nüüd öelda, et oleme suures filmimaailmas sees — koos Eve Kivi ja veel paljude tuntud tähtedega,” ei jätnud kirjanik asja naljaks pööramata.
Asjaosaliste toel
Ettekanded kirjanikest vendade loomingu teemal kujunesid köitvaks ja mõnusaks vestluspäevaks nii kõnealuste loomeinimeste töödest kui meie lähiajaloost ja sellest kultuuriruumist, mis kirjanikke inspireerinud.
Pille-Riin Purje oli lähema vaatluse alla võtnud Jüri Tuuliku paarkümmend kuuldemängu. Anna Zigure, tänu kelle tõlketööle läti kirjandushuvilised meie Abruka mehi vaat et omainimesteks peavad, püüdis koos saalitäie publikuga selgusele jõuda, miks just Tuulikud Lätis nii populaarsed on. Ja jõudis arusaamani, et nii nagu lõunaeestlastel, on ka saarlastel traditsioon Läti poole hoida — eelkõige geograafilise läheduse tõttu. Anna sõnul on tema pere sõber kogu Tuulikute suguvõsaga ning just Jüri ja Ülo kirjatööde tõlkimine läti keelde asjade loomulik käik. “Jüri ja Ülo Tuulik on Lätis populaarseks saanud, me oleme nad lätistanud ja nende kaudu on kogu Eesti meile lähedaseks saanud!” kinnitas tõlkija.
Konverentsi päevakava nägi ette, et Ülo Tuulik sõnavõttude vahepeal oma loomingut esitab. Täpselt nii ta just ei teinud, aga jutustatud seiku elust ja muljeid üsna arvukatelt reisidelt võib kindlasti ka tema loominguks pidada, humoreski mõõdu andis välja nii mõnigi lugu.
Nii jutustas ta, kuidas kord ühes Vancouveri muuseumis giid talle lahkelt põhjaliku ekskursiooni korraldas. Ja kui tema daamile lahkudes oma visiitkaardi ulatas, hüüatas too: “Aga ma tean teid, ma olen teie raamatut lugenud!”
“Kahtlesin selles sügavalt, kuid pärisin igaks juhuks, mis oli raamatu pealkiri. “Vares,” tuli vastus.
Ikka veel ei raatsinud ma loobuda aupaistest, mis ju tegelikult mu vennale kuulus, ja pealegi kahtlesin ma ikka veel, kas ta mitte puhtviisakusest nii ei öelnud. Kui aga küsisin, mis keeles ta “Varest” luges, siis vastas daam, et läti keeles. Nüüd oli taas tõestatud, et maailm on väike — tegemist oli sünnilt lätlannaga. Ja lõpuks tunnistasin minagi, et selle raamatu on kirjutanud mu vend,” rääkis Ülo Tuulik.
Näiteid, kus vaimuinimesed üksteise emakeelt ei mõista, kuid ometi võõraste keelte vahendusel suheldud saavad, oli tal tuua mitmeid, värvikamad neist meie lahetaguste naabritega seotud. On ju eestlased pidanud soomlastega suhtlemiseks kasutama nii saksa kui vene keelt. Tõeliselt suure suhtlussoovi puhul ei jää aga rääkimata ükski jutt.
“Võõrkeeled oli Väino Linna nõrk koht, ta ei osanud isegi rootsi keelt. Kõige parem artikkel Linnast on aga tema enda sõnul ilmunud Rootsi lehes Dagens Nyheter. Ajakirjanik, kes ise soome keelt ei rääkinud, tulnud kirjanikule koju. Tema oli aga seal üksi, tõlgiks polnud võimalik kedagi paluda. Linna teadis rootsi keeles vaid üht sõna: “stor” ehk meie keeli “suur”. Selle toel nende vestlus üleval püsis, ilmunud artikkel olevat aga olnud suurepärane,” jutustas Ülo Tuulik.
Kirjanikest vendade loomingust jagasid oma muljeid Andrus Kivirähk ja Maimu Berg, Ülo Tuulikust kui kolleegist kõneles Mati Sirkel.
Akordionimuusika toel ja vaikust kuulates
Esimese festivalipäeva lõpetas Saaremaa Rahvateater tükiga “Abruka aeg”, mis kujutas endast läbilõiget mitmest Jüri Tuuliku novellist. Lavastajatöö olid teinud Garmen Tabor ja Aleksander Eelmaa.
Teise festivalipäeva kui päris-teatripäeva juhatas aga sisse Tornimäe kultuurimaja näiteselts, etendades “Meretagust asja”, mille oli lavastanud Ingla Leis.
Orissaare kultuurimaja näitering ja lavastaja Ellen Teemus tõid lühilooga “Jonn” vaatajate ette absurdisugemetega humoreski “Haab”. Ja veel korra mängiti seekord Kuressaares “Meretagust asja”. Seda tegi Haapsalu teater Randlane, lavastaja Maie Matvei.
Mainitud lavalugudes kasutati meeleolu looja ja elupiltide sidujana palju ehedat akordionimuusikat ja rahvalikke laule. See võimaldas paremini saalis maad võtnud vaikusest ja silmanurka hiilinud liigutuspisarast üle olla ja kergema meeleoluga taas kaasa minna. Üleminekud olid oskuslikud ja loomulikud, eriti Randlase etteaste puhul.
Hoopis teist masti tükid olid aga Suure-Jaani kultuurimaja näitleja Margus Mankini monotükk “Külatraagik” ning mõlemad Tabivere Harrastusteatri kaasa toodud lavalood “Taevaredel” ja “Ameerika mäed”, mille lavastanud Tõnis Lepp.
Eriti keeruline ülesanne oli lahendada Külatraagikut ehk Abruka mehe truud krantsi Nässut kehastanud Margus Mankinil. Sisaldab ju koera monoloog tema peremehe täielikku elulugu kõigi ebaõnnestumiste ja rõõmuhetkedega. Tuua laval välja olulisim ja anda põhimeeleolu edasi ka neile, kes originaalteosega ehk väga lähedalt tuttavad pole, on näitlejale paras pähkel.
“Taevaredel” ja “Ameerika mäed” on süzheelt küll erinevad, kuid põhitonaalsuselt siiski sarnased lood. Nii absurdse taevaredeli ehitamisest kui lõbustuspargi külastajate karakteritekarussellist kumab läbi peategelaste enda teada hoitud valu: elu pole läinud nii, nagu kunagi unistatud sai, noorusearmastus on kaugel, õnn jäigi püüdmatuks.
Tabivere harrastusnäitlejad andsid mõlemas loos oma parima, pannes saalis kõnelema ka vaikuse ja puudutades osavalt vaataja-kuulaja hingekeeli. Just kuulamine “Ameerika mägede” puhul see võti ongi, sest autor on selle algselt kuuldemänguks kirjutanud. Seepärast otsis Jüri Tuulik lavaloo lõppedes üles peaosatäitja Rein Annuki, et teda hea mängu eest tänada. Autori sõnul oli tal esimene kord oma kuuldemängu laval n-ö elavas esituses näha. Lavastaja Tõnis Lepp seekord kahjuks autoriga kohtuda ei saanud, sest pidi tervise pärast suurele maale jääma.
Lustakas lugu jäi kirjutamata
Üldiselt oleme harjunud Jüri Tuulikut naljameheks ja tema kaksikvenda tõsisemaks kirjutajaks pidama. Aga nii, nagu ükski asi pole päris must ega päris valge, ei saa ka neile meestele katkematut raami ümber seada. Jüri Tuulik on ju meie Lutsu-nimelise huumoripreemiagi pälvinud, ja kindla peale asja eest. Aga küllap on paljud kogenud, et sama hästi kui naerma, oskab ta inimlapse ka nutma panna. Vahe vaid selles, et kui naerda armastame me kooris ja varjamatult, siis pisara silmanurgast pühime ära vargsi, lootes, et naaber seda ei näinud.
Mure lõhutud kodu, kaotatud noorepõlvearmastuse ja viltu elatud elu pärast kordub vähem või enam kõiges tema loodus, lihtsat ja laia suuga naerutamist tegelikult ei kohtagi.
“Selles loos on üsna palju isiklikke paineid, pesa ehk kodu lõhkumise motiiv ja palju muudki,” tunnistas kirjanik, kui temalt päritud sai, kust on ometi pärit Mardu prototüüp “Vareses”, kui autori enese kodu ja lapsepõlv hoopis teist masti olid. “Tunnistan, et kavatsesin kirjutada lustaka loo vahvast varesepojast, aga jutt lihtsalt läks kurvaks kätte,” ütles Jüri Tuulik.
Isiklik on isiklik, kõike ei räägi oma hingelt ära keegi ja kõike ei olegi mõtet uurida.
iii
KAIE NÕLVAK
