Öeldakse, et paber kannatab kõike. Uskuge või ärge uskuge, aga eriti palju kannatab seenepaber – juhul, kui see on õigesti tehtud. RMK Elistvere looduskeskuses õppiski kümmekond naist nädal tagasi looduskunstiõpetaja Helle Väärsi juhendamisel seenepaberi tegemist.
„Seenepaberi tegemine on piltlikult öeldes eimillestki millegi tegemine,” ütleb Helle Väärsi. „Seen ja vesi on meil ju looduses olemas ja kui me nad kokku paneme, saame vahva asja. Kusjuures seenepaber on palju vastupidavam, kui selle väljanägemise järgi arvata võiks. See kannatab paljut: selle võib pihus kokku kägardada ning siis jälle ära siluda – umbes nagu nahatüki. Mul endal pidasid näiteks seenepaberist rulood kodus akna ees viis aastat vastu.”
Ehkki puuseeni – seenepaberi toorainet – võib tõesti loodusest tasuta korjata, ei saa seenepaberit siiski väga odavaks asjaks nimetada, sest aega ja vaeva nõuab paberitegu omajagu. Kõige tüütum on seente hakkimine, sest puuseened on kuitahes tugevale käele ja kuitahes teravale noale päris vintsked vastased. Kümme algajat paberivalmistajat on siiski märkimisväärse koguse eri liiki seeni väikesteks kuubikuteks hakkida suutnud ning Helle kraamib kastist välja mikseri, et need koos veega ühtlaseks massiks purustada.
„See masin on kümme aastat jutti ainult seenepaberit teinud. Uskuge – tal ei ole kerge olnud!” põhjendab Helle mikseri mõnevõrra väsinud väljanägemist.
Kõigepealt valab ta mikserikannu kännupessi tükid, lisab neile vee ja lülitab masina käima. Puhkust ei saa see niipea, sest just kollakasbeezhi tooniga kännupessi purustamine võtab kõige rohkem aega. Hulga vähem aega läheb pruuni tooni jänesvaabikuga, oranzhikat karva punapoorikust ühtlase püree saamine on aga võrreldes kännupessiga juba lapsemäng.
Ajal, mil mikser seenekuubikuid purustab, ei istu ka kursuslased, käed rüpes, vaid valmistavad Helle juhendamisel järgmist tööetappi ette. Lauad tehakse seenesodist puhtaks. Igale lauale sätitakse üks suur prügikott ning tehakse selle igasse nurka sõlm. Nii tekib madal vann, mis ei lase seenemassist eralduval vedelikul laualt maha joosta. See vooderdatakse vanade ajalehtedega, millele asetatakse riidetükid.
Vabrikud huugama?
Veel jõuavad kursuslased end vahepeal looduskeskuse perenaise Elle Mäeranna keedetud taimetee ja tema küpsetatud seenesaiaga kosutada ning imetleda Helle Väärsi poolt kaasa võetud valmistöid: seenepaberist suuremat seinapannood ja seinapilte ning muud põnevat. Õigupoolest on raske uskuda, et kõik need ilusad asjad mingitest tühipaljastest puuseentest tehtud on. Kõige vähem usutav tundub see pruuni mustriga kaunistatud heledat taldrikut vaadates, aga samas pole põhjust ka kahelda Helle sõnades, kui ta väidab, et selle algmaterjalideks on kasekäsnak ja jänesvaabik.
Nii uhkeid asju nagu Hellel kaasas, kursuslased oma esimesel seenepaberiõppusel muidugi veel tegema ei hakka. Aga natuke nuputatakse küll, kuidas lusikaga eri toonides seenemassi riidele tõstes ikka mingi kujund kokku saada. Küsin Tartust, Saarelt, Tabiverest ja Elistverest kursusele tulnutelt, kas nad panevad nüüd kodus kohe seenepaberivabrikud huugama, aga vastustest aimub, et esialgu on neil plaanid tagasihoidlikumad.
„See on hästi põnev, aga mahukas töö. Ei oska veel öelda, kas hakkan sellega kunagi tegelema või mitte,” tunnistab Endla Suvi. Heli Täpsi lisab, et ega ükski oskus mööda külgi maha jookse: mine tea, millal seda tarvis võib minna.
Tulevikuteema
Helle Väärsit püüan intrigeerida küsimusega, et miks peaks üldse seentest paberi tegemisega jändama, kui seda poest laias valikus võtta on.
„Einoh, niisama kirjutamiseks ei tasu tõesti seentest paberit teha, see on ikka rohkem kunstiobjekt,” ütleb Helle. „Samas on seeneteadlane Erast Parmasto avaldanud mõtte, et võib-olla on seentest paberi tegemine üldse mingi ökoloogiliselt puhtama tuleviku teema: puuseen on ju nagu väike tselluloositehas, mis tekitab looduslikul viisil neidsamu aineid, mida inimene tööstuses mürgiste kemikaalide abil sünteesib.”
Seenepaberi tegemise tehnoloogiat pole Lääne-Virumaal Oandul elav Helle Väärsi omast peast välja mõelnud, vaid targematelt üle võtnud, nagu seentega lõnga värvimise kunstigi. Isegi lihavõttemune saab seentega värvida, ainult et selleks tuleb õigel ajal õigeid seeni sügavkülma sokutada – näiteks kaneelvöödikut ja verkjat vöödikut, mis on head värviandjad.
Helle sõnul on seenekunsti levitamisel kogu maailmas suured teened ameeriklannal Miriam Rice’il, kes praegu juba eakas daam. Ameerika Ühendriikides tegutsebki lausa seeneinstituut, mis seenetarkusi levitab, ja üle maailma toimuvad seenesümpoosionid. Hellegi on seeneinstituudi toetusel paaril Euroopas toimunud sümpoosionil käinud.
„Rohkem pole mul paraku lootust toetust saada, seda antakse vaid n-ö uutele tulijatele,” ütleb Helle.
Tema sõnul muudavad laiemad teadmised seentest metsaskäigu hoopis põnevamaks: siis märkad ka selliseid seeni, mida muidu tähelegi ei paneks.
„Näiteks vöödikutest kõnniksin raudselt külma kõhuga mööda, mõeldes: ah, see ju sitaseen,” ütleb Helle ja kinnitab muiates, et „sitaseen” pole üldse rumal sõna, vaid see on ära trükitud isegi autoriteetses „Põhjala seeneraamatus”.
Helle Väärsi on maastikuarhitekt ning avaldanud oma magistritöö põhjal huvitava raamatu „Kõrreliste lummuses”. Aga tegelikult, tunnistab Helle, on ta nagu Hunt Kriimsilm, kellel oli üheksa ametit.
„Seenepaberi tegemise kursustegagi olen enda arust juba terve Eesti risti ja põiki läbi käinud, aga nagu selgub, leidub ikka veel kohti, kus seda kunsti õppida tahetakse,” ütleb ta.
i
RIINA MÄGI
