Põltsamaa kunstipublikul oli tänavu juulist septembrini võimalus vaadata eesti kaasaegse maalikunsti ühe tugisamba, Põltsamaal sündinud Tiit Pääsukese maalinäitust “Rahutus”. Novembri keskel “kolis” sama näitus Jõgevale Betti Alveri muuseumi, kus see jääb avatuks 4. jaanuarini.
Tiit Pääsukese maale võib iga vaataja muidugi ka oma fantaasiast lähtudes lahti mõtestada, ent koos kunstniku enda kommentaaridega oli näitust vaadata eriti põnev. Näituse avamisele eelnes tegelikult veel nn loovuse kolmtund, mille kestel lõi kümmekond Jõgeva ja Põltsamaa kunstihuvilist Pääsukese maalidest ja näitusesaali lauale üles seatud puuviljadekompositsioonist lähtuvaid taieseid. Nii juhtuski, et kunstihuviliste juhendamiselt läks Pääsuke sujuvalt üle laiematele arutlustele kunstist ning sealt niisama sujuvalt oma tööde tutvustamisele. Ning peaaegu märkamatult oligi lisaks loovuse kolmtunnile ka näituse avamine ära toimunud.
Neile, kes arvavad, et kunst peaks üks ühele ümbritsevat tegelikkust kujutama, Tiit Pääsukese praeguse aja maalid võib-olla väga ei meeldi. Osa neist on üldse üsna kummalised: pildipinnale on kuhjatud erinevaid motiive justkui ikoone arvutiekraanile. Seost nende vahel on raske tabada.
“Mõni ongi öelnud, et ma raiskan motiive: ühe asemel saaks nende põhjal ju mitu maali teha,” ütles Tiit Pääsuke. “Samas rändavad motiivid mul ühelt töölt teisele. Kui tunnen, et nüüd lõpuks tuli see motiiv nii välja, nagu tahtsin, jätan ta rahule.”
Üks motiiv, mis Pääsukese maalidel rändab, on näiteks voolava vee motiiv. Jägala juga armastanud ta juba lapsena maalida. Ka Kiipsaare majakat on ta mitmel tööl kujutanud — kord enam, kord vähem upakil olevana. Osa rändavaid motiive on pärit Itaaliast, kus kunstnik ülemöödunud aastal kahe kuu jooksul viibis. Maalilt “Pilt ja tähed” pärinev motiiv — seosetu kombinatsioon arvutišriftis tähti ja numbreid — on samuti rändama hakanud ning muutunud keskkonna saastamise sümboliks. Pääsuke lugenud nimelt kusagilt, et kiiresti vananev ja üha juurde toodetav infotehnoloogia on muutunud üheks maailma suuremaks keskkonnariskiks.
“Ruudulised” pildid
Teatavat kummastust tekitavad ka need maalid, millel kujutatut katab tükati korrapärane ruudustik. Pääsukese sõnul on ruudustik viide kunagisele kopeerimismeetodile: kui kunstnik tahtis väiksemat kujutist kavandilt või fotolt suurele lõuendile kanda, jagas ta nii kavandi kui lõuendi ruutudeks ning joonistas kavandi ruudukaupa ümber. Pääsuke on teinud abivahendina kasutatud ruudustikust maali täisväärtusliku osa.
“Ma tahan, et maalil oleks mitu mõttelist ja maalilist kihti,” ütles kunstnik. “Ruudustik on nagu võrk, mis seisab kujutatavast motiivist eespool. Tänu sellele võrgule ei aja vaataja kunsti ja elu segamini: see, mis võrgu taga, ei ole elu, vaid kunst.”
Ruuduliste piltide sarja kavatseb kunstnik veel jätkata, sest ruutudega on tema meelest nii huvitav mängida.
“Maalimine tulebki endale huvitavaks teha, sest muidu ei suudaks küll viiskümmend aastat järjest maalida,” ütles Tiit Pääsuke.
Kõige isiklikum pilt tema näitusel on “Minu Vabaduse väljak”. Selle keskmine osa on maalitud juba 1980. aastal. Tol aastal leidis temaga nimelt aset vahejuhtum, mis oleks võinud ka traagiliselt lõppeda. Ta käis tormi aegu Mustas meres ujumas ning laine kandis ta vastu kaljusid. Kildudeks murenenud õlavarreluuga oli tal üsna vähe šansse lainetest pääseda ja elatud elu jooksiski tal juba filmilindina silme eest läbi, ent siis kandis meri ta kohta, kust juhuslikul rannasviibijal ta välja sikutada õnnestus.
Kohalikus haiglas taheti Pääsukesel vasak käsi amputeerida, ent sõbrad tõid ta poolsalaja haiglast välja ja toimetasid Eestisse, kus tal ülakeha pooleks aastaks kipsi pandi ja luukillud kokku kasvatati.
Kumu kui ühishaud
Kipsis ülakehaga kunstnikku kujutav maaliosa on asetatud suuremale lõuendile kinnitatud ehtsale põllele, millest on mõningate täiendustega saanud Vabaduse väljaku (sellel asub ka Kunstihoone!) skeem: Selgus, et põllepaelad kinnituvad põlle külge enam-vähem samuti kui Kaarli ja Estonia puiestee ning Roosikrantsi, Kentmanni ja Harju tänav suubuvad Vabaduse väljakule.
1980. aastal alustatud töö valmis lõplikult 2007. aastal.
“Kui 19. sajandi vene kunstnik Aleksandr Ivanov maalis oma tuntuimat teost “Kristuse ilmumine rahvale” 20 aastat, siis minul läks selle tööga veel kauem aega — 27 aastat,“ ütles Tiit Pääsuke muiates ja lisas, et see maal on olnud väljas kõigil tema viimase aja isikunäitustel.
Mõned, kes elava klassiku staatusse tõusnud Pääsukese töid soetada soovivad, pärivad talt vahel aru, miks tal enam nii “ilusaid” pilte pole pakkuda kui kolm-nelikümmend aastat tagasi. Neilt küsib Pääsuke vastu: aga kus te siis oma rahakotiga olite? Nüüd on need kolme-nelja aastakümne tagused pildid juba Kumus, mida Pääsuke sarkastiliselt “ühishauaks” nimetas: põhjusel, et suurem osa sinna koondatud taieseid seisab muuseumi pimedates hoidlates ilma erilise lootuseta välja pääseda. Kui just Kumu ise või mõni teine nende poolt aktsepteeritud muuseum soovib antud kunstniku või teemaga seotud näitust korraldada, siis annab Kumu taiesed välja, kui aga autoril endal tekib soov oma loomingut mujal näidata, siis peab ta piirduma valikuga enda valduses ja erakogudes olevatest teostest, Kumus olevaid turvakaalutlustel välja ei anta.
Küsisin Pääsukeselt, kas tema Jõgeva näitusel olevaid töid on võimalik kuidagi ka ühise nimetaja alla viia. Ta vastas, et see pole lihtne ülesanne, sest ta pole kunagi olnud n-ö projektimaalija, kes ühel teemal terve maalisarja valmis teeb. Tema ideed algavad ja lõpevad ühe maaliga.
“Kui mu töödest mingit ühist joont otsida, siis võib öelda, et ma tsiteerin enda käsitletud vanu teemasid ümber ehk siis toitun iseendast, mis pole eriti hea variant,” ütles Tiit Pääsuke. “Teisalt võib öelda, et kõik mu pildid on loodusega seotud: mu fantaasia loob müüte loodusest võetud motiivide põhjal. Samas pole need pildid otseütlevad.”
i
RIINA MÄGI
