Ammu on tuntud tõsiasi, et kits kärneriks ei sobi, sest tulemuseks pole sel juhul mitte hästihooldatud ja lopsakas aed, vaid ärajäratud põõsad ja mahatallatud lillepeenar. Poliitikud on aga tuima järjekindlusega üritanud väita, et erakondade rahastamise puhul see reegel ei kehti ja kõige paremini sobivad parteide rahaasju kontrollima poliitikud ise.
Erakonnad saavad raha neljast allikast: riigieelarvest, liikmemaksudest, oma varalt ja annetustest. Kõige rohkem on avalikkusele peavalu valmistanud just viimane rahavoog, sest selle tegelikku päritolu on tihtipeale raske või isegi võimatu kontrollida. Alati võib õhku jääda küsimus, kas deklareeritud annetajad on ka tegelikud sponsorid või hoopis raha vahendajad, tankistid.
Peale selle imbub erakondadesse raha ka varjatud moel — saadikukandidaatide isikukampaaniate kaudu. Reeglina rahastab partei oma valimiseelarvest üksnes piirkonna esinumbri(te) kampaaniat, kuid väiksemad tegijad peavad maakondades enesereklaami eest ise maksma.
Kui palju sellisel moel raha kulutatakse ja kelle käest vahendid tegelikult tulevad, pole tegelikult väga täpselt teada erakondade sekretariaadiski, rääkimata avalikkusest, kelle jaoks ühe või teise kandidaadi isiklikud sponsorid ning nende motiivid jäävadki varju.
On täiesti mõistetav, et sellises sogases vees on parteidel üsna mõnus kalastada, sest kontroll on suhteliselt nõrk. Pole imestada, et parteide rahastamise sisukamat jälgimist nõudev õiguskantsler pole leidnud Riigikogus kuigi mõjukaid mõttekaaslasi. Miks peakski kits aednikuametist vabatahtlikult loobuma?
Erakondade rahaasjade ümber toimuv tekitab üsnagi lootusetu tunde. Demokraatia nurgakiviks olevad parteid peaksid olema ju aususe ja läbipaistvuse musternäidised, kuid inimesed arvavad teisiti: avaliku arvamuse küsitlustes usaldab erakondi vaid umbes neljandik Eesti inimestest.
Rahahimu kütavad kallid valimised
Eestis on parteide rahastamise avalikule kontrollile allutamist alustatud valest otsast – on püütud võidelda tagajärje, mitte põhjusega. Erakondade vajadus sponsorraha järele tuleneb peaasjalikult sellest, et ammu on ära tõestatud tõsiasi, et mida pompöössem on valimiskampaania, seda rohkem Riigikogus kohti saadakse.
Raha määrab partei valimisedu. Kuni see on nii, püsib parteidel eluline vajadus sponsorraha järele, mille hankimisel, nagu mullu selgus, ollakse valmis isegi meeleheitlikeks tegudeks.
Eksib see, kes usub, et jõukamad ettevõtjad sponsoreerivad erakondade kampaaniaid nagu mõne lastekodu ehitust. Tihtipeale on tegemist väga suurte summadega, mis on varakult oma eelarvesse planeerinud nii annetaja kui saaja. See omakorda eeldab tihedaid kontakte poolte vahel, varaseid kokkuleppeid ja peaaegu et läbirääkimisi, kuigi kõik parteid kinnitavad, et sponsorraha saamise üle nad läbi ei räägi.
Alati polegi lõpuni selge, kummal poolel annetuse tegemise mõte sündis – kas ettevõtja saabus sellise ideega partei kontorisse või tegi partei ettevõtjale ettepaneku Eesti poliitikat toetada.
Nii või teisiti: kuni Eesti erakonnad sõltuvad suurel määral annetustest, püsib oht, et annetusega koos käivad ka kokkulepped, millest avalikkus mitte midagi ei tea.
Saaks ka sponsoriteta
Kui valimiskampaaniad poleks nii kallid, ei vajaks erakonnad ka sponsorraha. Oma igapäevased tegevuskulud saaksid nad suurepäraselt kaetud ka riigieelarvest laekuvast rahast, mida polegi nii vähe – tänavu “annetab” maksumaksja parteidele kokku 5,4 miljonit eurot ehk sama palju kui mullugi. Kui sellele lisada liikmemaksudest laekuv raha ja mõelda, et erakonna liikmed peaksid reeglina töötama oma aadete levitamise eest tasuta, siis peaks sellest ju partei sekretariaadi ülalpidamiseks piisama.
Seda eeldusel, et pole miljoneid nõudvaid valimiskampaaniaid. Sestap tulekski parteide rahastamise korrastamist alustada kampaaniakulude vähendamisest. Kui kampaania viiakse läbi avalik-õiguslikus eetriruumis, rahvakogunemistel, internetis, siis peaks sellest erakondadele oma platvormi ja tähtsamate lubaduste selgitamiseks täiesti piisama. Igapäevaselt leierdatav nn pesupulbrireklaam, kus roosas kostüümis daami asemel presenteeritakse meile tuntud poliitikuid, ei kanna ju mingit olulist sõnumit poliitiku ega tema erakonna kohta.
Kuluka reklaamikampaania asemel tuleks soodustada avalikke debatte kohalikes rahvamajades, kohtumisi valijatega, mis muudaks valimiskampaania praeguse küllalt sisutühja monoloogi asemel dialoogiks. See oleks tublisti odavam ja, mis peamine, vahetum.
Annetused erakondadele tuleb keelustada sama loogika põhjal, nagu omal ajal keelustati reklaam ETVs ja Eesti Raadios. Polnud mitte kuidagi põhjendatud, et riigieelarvest toetatud
Erakondade rahastamise suurem läbipaistvus on saavutatav, kuid üksnes siis, kui valija ise seda kõvahäälselt nõuab. Kuni seda ei juhtu, ei maksa ka loota, et kits kärnerikohast vabatahtlikult loobub.
i
ARVED BREIDAKS, ajakirjanik
