Süvenev majanduslangus on toonud kaasa koondamised ja palgakärped, mille tagajärjel on kasvanud ebakindlus tänase päeva ja tuleviku ees. Kokkuhoiu vajalikkus on mõistetav, kuid riik ei saa lakata eksisteerimast. Mida siis teha, kust võiks leida Eesti riigiraha siseturvalisuse tagamiseks?
Ajal, mil valitsus ühendab kokkuhoiu eesmärgil riigiasutusi, loob vähemusvalitsus roheliste häälte ostmiseks uue asutuse – energiaagentuuri. Selleks eraldatakse esmalt 86 miljonit krooni, samas ei suuda me säilitada olemasolevaid ja toimivaid struktuuriüksusi. Need vahendid on jäänud kasutamata ja agentuur loomata, kuid roheliste häälte garanteerimiseks plaanitakse antud miljonid kasutusele võtta järgmisel aastal. Siinkohal tekib ka küsimus, kas me ikka vajame pärast kodude ja majade mahapõlemist soojapidavuse mõõtmist, mis on loodava asutuse üks peamisi ülesandeid.
Siseminister on oma avalikes esinemistes korduvalt „luuletanud”, et turvatunnet on täpselt nii palju, kui meil on raha. Kui 2009. aastal oli siseministeeriumi eelarve 4,1 miljardit krooni, siis 2010. aastal on see vaid 3,8 miljardit. Ministri sõnade kohaselt peaks meil järgmine aasta olema 8 protsenti vähem turvaline. Kuidas see väljendub, ei tea. Eks turvatunne olegi säärane subjektiivne sisetunne, aga puudujäägid selles vallas võivad konkreetsetel juhtudel avalduda materiaalse ja moraalse kahjuna. Siinkohal tuleb märkida, et lisaks koondamistele vähendab nii politsei kui päästetöötajate reageerimisvõimet ka järjekordne aktsiisitõus.
Analüüsides järgmise aasta eelarvet, näeme, et politsei personalikulu väheneb 180 miljoni krooni võrra. See tähendab, et kui palgatingimused jäävad kehtima, siis peaks politseinike arvu vähemalt 360 võrra vähendama. Laias laastus tähendaks see näiteks Lääne Politseiprefektuuri sulgemist ehk kuues maakonnas ei oleks enam politseivormi kandvaid isikuid.
Riigi langevast päästeteenuse pakkumise võimekusest annavad märku kasvõi Saaremaal loodud MTÜ-d, mis tegelevad päästetöödega, võttes sel moel üle funktsioone, mida riik täita ei suuda. Siinkohal võib siseministrile, kes ei suuda seista päästetöötajate ja ka teiste siseturvalisust tagavate ametnike kaitsel, tuua eeskujuks ka Juminda poolsaarel tegutsevad omaalgatuslikud patrullid, kes tagavad kodukoha turvalisuse.
Kriitiline on ka päästetöötajate olukord. Siseministeeriumi 2010. aasta eelarves nähakse päästeametile ette personalikulude vähendamist 22,8 miljoni krooni võrra, mis võib tähendada ligi 110 päästja koondamist.
Keskerakonna fraktsioon esitas 2009. aasta riigieelarve seaduse muutmise teisele lugemisele muudatusettepaneku, sest praeguses keerulises majandusolukorras ei ole arukas kulutada 86 miljonit krooni energiasäästu programmidele, vaid olulisem on tagada riigi siseturvalisus.
Küsimus ongi valitsuskoalitsiooni prioriteetides. Kas inimeste turvalisus on vähemtähtis kui vähemusvalitsuse soov olla roheliste häältega iga hinna eest võimul? Või peaksid koalitsioonierakonnad mõtlema sellele, millise kindlusega saadame hommikul kodunt välja oma lähedased, kas me saame olla kindlad, et neid ei ohusta kurika- või pommimees.
iii
KALLE LAANET, endine siseminister, Keskerakond
