Kui samasse paika oleks tekkimas mõni tavaline kiviehitis, siis vahest poleks see suuremat uudishimu põhjustanudki. Küll aga näeb tulevane söögikoht nüüd juba välja selline, mille taolist mujal ilmselt ei kohta. Seda pole ka imeks panna, sest nagu selgub, on projekt omaniku enda välja mõeldud.
Väikese naise suur risk
Ülle Rohing koos poegade Raido, Raigo ja Joosepiga elab samas kõrval Jõgeva-Põltsamaa maantee ääres ning tema kodu juurde kuulub ligemale 300 hektarit põllumaad, millel ka see ehitis asub. Kogu ettevõtmine kannab nime OÜ Teeääre Talu. “Tee ääres pole siinkandis söögikohta," ütleb Ülle Rohing välja peamise põhjuse, mis ajendas ettevõtmisega alustama. “Põllumeest ega lasteaiakasvatajat minust pole. Olen olnud kokk ja klienditeenindaja, süüa teha ja rääkida oskan, nii et see, mis tulevasse söögikohta puutub, on mul endal sisuliselt läbi tehtud,” ütleb väikesekasvuline Ülle ning tunnistab, et on mõelnud kaugemas tulevikus ka majutuskohti rajada, et asju edasi arendada ja mitte ühe koha peale seisma jääda. “Enne tuleb aga söögikoht käivitada. Ei saa ju majutada, kui pole midagi pakkuda. Praegu peaksid Jõgeva linnas ikka mõned majutuskohad leiduma,” leiab ta.
Mõtteid sellesse paika söögikoha asutamisest on Ülle enda sõnul keerutanud juba viis aastat. Selle aasta alguses jõudis ta lõplikule arusaamisele, et on valmis iseseisvalt edasi minema. “Asjad peavad olema õiges järjekorras. Nii suurt riski pole ma seni elus küll võtnud, ei tea isegi, kust see julgus tuli,” tunnistab ta ning ütleb, et annab endale selgelt aru, millist vastutust ja kohustusi asi endaga kaasa toob. Õnneks on jõudu ja julgust andnud Elva ehitusfirma RPM positiivne suhtumine, sõprade ja tuttavate toetus ning muidugi oma pojad.
Rikkaks ei saa, aga ära elab
Praegu on tulevase söögikoha sisetööd põhiliselt tehtud, välised elektritööd, sisustamine ja ümbruse planeerimine on veel jäänud. Enne alustamist läbis Ülle ärikoolituse ja võttis ette veel mõned vajalikud koolitused. Praeguseks on ta asunud Tartus hotellimajandust ja turismi ning ka keeli juurde õppima. “Turism pole maa pealt veel kadunud, see areneb pigem edasi,” on ta kindel.
Kuue töötajaga, kes edaspidi peaksid söögikohas tööle hakkama, on Üllel põhimõttelised kokkulepped juba tehtud. Kuidas koostöö sujuma hakkab, eks seda näitab aeg. Jõgeva kultuurikeskusega on Ülle aga juba nüüd leidnud ühise keele ja valmis nende üritusi toetama nii vajadusel kohvi pakkudes kui ka Jõulumaa tegemistel aidates. “Eks alustada tuleb väikeste asjadega,” arvab ta.
“Rikkaks see asi ei tee, aga tööd on ja oletan, et sellega ikka ära elab ja et saan hea meeskonna, kellega töö sujub,” loodab Ülle avatavale söögikohale mõeldes, mis, muide, tuleb suitsuvaba.
VAIKE KÄOSAAR
