Esindatus peab olema mitmekesine. Liigivaene looduski on tegelikult nendesamade liikide väljasuremise märk. Kui Maa ajaloos on toimunud suuremad liikide väljasuremised, pole selle asemele vuhinal kogunenud uued, vaid järgnenud on kümnetesse miljonitesse aastatesse ulatuv tühjuse aeg.
Kas poliitilise, kultuurilise või majandusliku mitmekesisusega läheks teistmoodi? Vaevalt. Ainult, et loodetav ajaskaala oleks ehk tunduvalt lühem. Samas teame, et ka 50 aastat poliitilist ühekülgust – türanniat, okupatsiooni, kommunismi, nimetage kuis tahate, on piisav aeg, et sellest kosumine võtaks põlvkondi.
Eestis on koguni kaks rahvahääletuse kogemust: esimesel kiideti heaks meie uus põhiseadus ja teisel otsustati ühineda Euroopa Liiduga.
Pole siinselegi lugejale vist harv kuulmine, et rahvas ei saavatki otsustamisega toime, kuna olevat lihtsalt rumal ja vajavatki seetõttu (ja ainult) esindusdemokraatlikku eestkostet ning juhtimist. Sellist, kus valijad jäävad valimistejärgselt otseses mõttes hääletuiks ja kus esindusvõim on garanteeritult kaitstud mistahes allkirjade ja elektrooniliste hiireklikkide eest. Neid loomulikult võib arvestada, kuid ei pea tingimata. Võib ju vastu küsida: kas valijad on rumalad kogu aeg ja kui, siis milline on see imetabane mehhanism, mis kodanikud valmiskampaania ajaks või vähemalt valimiste päevaks arukaiks muudab…või ei oodatagi arukaid valikuid üleüldse?
Šveitsi laadi otsedemokraatia
Kõneleme siinkohal Šveitsi laadi otsedemokraatiast, mis on süsteemina ainus sellelaadne mitmekesise demokraatia korraldus maailmas üldse.
Riigikorralt pole Šveits ja Eesti loomulikult otseselt võrreldavad, kuna ühel juhul on tegemist föderaalse riigiga teisel juhul mitte.
Šveitsis on aga olemas esindusdemokraatlikud võimumehhanismid ning otsedemokraatia mehhanismid on vahend ja võimalus sekkuda neisse otsedemokraatlikesse otsustesse, kui seda peaks rahvas vajalikuks pidama.
Moel või teisel on otsedemokraatlikke mehhanisme ju paljude riikide korralduses. Ka meie põhiseaduses on selgelt välja toodud, mil moel kõrgeima riigivõimu kandja, rahvas nimelt, seda võimu teostab: Riigikogu valimistega ja rahvahääletustega. Eestis on aga rahvahääletuse algataja Riigikogu, mitte rahvas ja võimalik, et selle koha peal saabki alguse mõõdukas demokraatia vaesumine ja ühekülgseks muutumine.
Initsiatiiv põhineb sageli emotsioonidel
Millised on siis Šveitsi kodanike võimalused harrastada otsedemokraatiat?
Kui suudetakse koguda 100 päeva jooksul 50 000 allkirja parlamendis vastu võetud seaduse vastu, pannakse see siduvale rahvahääletusele. Nii otsustataksegi sellisel siduval rahvahääletusel lihthäälteenamusega, kas seadus jääb jõusse või mitte.
Teine võimalus on rahvaalgatus, mille puhul peavad algatajad suutma koguda 18 kuu jooksul oma algatusele vähemalt 100 000 toetajat.
Parlament saab seejuures esitada rahvaalgatusel hääletusele pandud eelnõule oma vastupakkumise. Läbiminekuks on vajalikud häälteenamused nii kantonites kui üldrahvalikult. See on väga lühidalt, peatumata nüanssidel ja seaduse omapäradel ning ajalooliselt kujunenud kantonite õigustel ja muul sellisel. Antagu mulle siinkohal andeks tegelikkuses detailide ja nüansirohkema rahvaalgatuse korralduse sedavõrd napp ümberjutustus.
Otsedemokraatlikud initsiatiivid Šveitsiski on põhinenud ja põhinevad edaspidigi sageli emotsioonidel. Samas on võimalus ja otsedemokraatliku mehhanismi rakendamisõigus siiski tee, mis on pannud ühiskonna koos tegutsema. Enamgi, kui palju on kõneldud Eestis kaasamisest. Küll kodanike, küll aktiivsete huvigruppide kaasamisest otsuste ettevalmistamisse ja langetamisse.
Võim õpib arvestama
Šveitsi otsedemokraatia ajaloo ja kogemuse üks olulisemaid järeldusi on aga see, et selle tulemusena ei hakka vohama mitte populism, nagu sageli peljatakse, vaid pikemas ajas asub rahvas valdavalt toetama valitsuse ja parlamendi initsiatiive. See ei tulene mitte asjaolust, et inimesed muutuvad paindlikumaks või aupaklikumaks võimu suhtes, vaid hoopis vastupidi – võim õpib arvestama, kaasama ning koos toimima.
Otsedemokraatia ei muuda demokraatlikku võimu märkimisväärselt kallimaks, kuid kohandab esindusdemokraatliku võimu käitumise siiski ühiskonna ootuste ja vaba tahte loomuga. Seda kindlasti mitte absoluutselt vaid ikkagi parimal võimalikul moel.
Eesti ja otsedemokraatia?
Küsigem siis pigem juba nii: kus käib Eestis see kodusõda, mida oleks vaja lõpetada? Need on kohalikud omavalitsused. Mitte kõik, kuid siiski paljud, kus võimu ja rahva huvid on vastuolus. Õnneks mitte verises. Inimeste eluruumi, harjumusi ja püsiväärtusi vahetatakse kahjuks liialt paljudes omavalitsustes pelgalt ärihuvide vastu. Omavalitsuste mõju inimeste vahetu elukeskkonna üle on tõepoolest suur. Asjaolu, et täna saab ühe protsendi omavalitsuse elanike allkirjadega viia eelnõu volikokku, ei leevenda tekkinud olukorda karvavõrdki. Ühtse (kodifitseeritud) keskkonnaseadustiku puudumine annab jätkuvalt igale kui huvilisele oma tõe. Seda nii praktilises asjaajamises kui kohtuvaidlusteski. See on kodusõda, mis täna toimub. Nii tulekski otsedemokraatliku sekkumise ja kaasarääkimise mehhanismid juurutada kohalikes omavalitsustes ennekõike. See on ka hea koht harjutada, kogeda ja kohaneda…nii rahval kui võimukandjatel.
Otsedemokraatlik omavalitsemine
Erakonnad ei kanna kohaliku võimu tasemel mitte sedavõrd maailmavaadet, kui huvisid, siis oleks otsedemokraatlik omavalitsemine lähim eesmärk. Selle tulemusena kahaneks parteide roll omavalitsemises ja sellel oleks kaugelt sügavam tähendus kui vabastada koolijuhid vajadusest valida järjekordsete valimiste järel taas sobiv partei, mille abil katuseid parandada ja aknaid vahetada.
Reeglid, millest lähtuda, on aga senisest otsedemokraatia kogemusest moel või teisel teada. Lävend, millest alates saab esitada oma initsiatiivi, ei tohi olla liialt kõrge. Arukas oleks, et see ei ületa viit protsenti valijaskonnast. Nii peab olema ka piisavalt aega, et neid allkirju kokku saada. Riiklike küsimuste puhul peaks olema aasta kuni poolteist aega diskussioonideks. Seaduste vetostamise puhul tuleb leppida 3-4 kuuga ja sel moel siis muuta ka seaduste väljakuulutamise korda.
Omavalitsuse tihedam olek võimaldab allkirja lävendi kogumise aega kindlasti vähendada 3-6 kuuni. Oluline on, et oleks piisavalt aega ühtpidi aruteludeks ja teisalt aega ka omavalistusele. Näiteks meelt muuta või veenvaid vastuargumente esitada.
Seadusloome on seadusloome ning otsedemokraatliku algatuse puhul tuleb tagada ka algatajatele asjakohane õigusabi. Selleks, et nende poliitiline initsiatiiv oleks kirjutatud sobimaks seadusruumi. Abi ei tohi muuta ei algatuse sisu ega mõtet. Algatuse juriidilise õigekirja eest võiks meie oludes hea seista näiteks õiguskantsler. Saaksime vahetult kaasa aidata kodanikuühiskonna kujunemisele ja tugevnemisele.
Võrdsest kohtlemisest lähtuvalt poleks otstarbekas rakendada siduvale rahvahääletusele valijate väga suurt kohustuslikku kvoorumit. Veerand valijaskonnast oleks piir, millest enamat osalusnõuet rahvahääletuse toimunuks lugemiseks poleks põhjust seada. Ja loomulikult tuleb sedalaadi rahvahääletuste järele ka sõltumatult valvata valimiskomisjoni või kohtu poolt, ka see on arutelu küsimus.
Kohalike rahvahääletuste seaduseelnõu
On neid, kes lausuvad, et selline otsustamismehhanismi juurutamine toob enesega kaasa demagoogia vohamise, valijatega manipuleerimise ja valijaskonna tüdimise liig-rohketest rahvahääletustest. No on siis praegu läinud teisiti? Kas Eesti poliitika ja otsuste vastuvõtmised on demagoogiavabad? Kas valijad, kellest märkimisväärne osa peab lihtsatel ainevahetuslikel põhjustel (arvestades Eestis äratarbitava alkoholi hulka) olema korralikus mõõdukas joobes, ei ole siis sihitud valimisreklaamide poolt manipuleeritud? Kas pidevalt kogutavad allkirjad erinevate initsiatiivide kaitseks ei näita siis tegelikku vajadust sellise demokraatialaienduse suhtes?
Tänaseks on Rohelised esitanud Riigikogule ka kohalike rahvahääletuste seaduse eelnõu. See sätestab reeglid, millega seatakse kord, kuidas neid rahvahääletusi läbi viia. Inimeste õigus sekkuda valitsemisse ka valimiste vahepealsel ajal on vajalik ja isegi möödapääsmatu. Otsedemokraatia ja rahvahääletused ei asenda esinduskogusid, vaid täiendavad neid. Esinduskogud õpivad inimesi kaasama ja nendega arvestama ka tavalisel moel, ilma rahvahääletusteta. Kriisiajal vajatakse suuremat usaldust ja usaldades võimuvalikuid rahvale taastub ka usaldus.
iii
MAREK STRANDBERG, EER esimene eestkõneleja
