Rahvakirjaniku Oskar Lutsu nimi ei vaja ilmselt Jõgevamaal lähemalt tutvustamist, on ta ju oma Tootsi-lugudega kuulsaks kirjutanud Paunvere aleviku ja kirjeldanud sealset kooliharidust. Tema „Kevade“, „Suve“ või „Sügise“ raamatuid on kindlasti peaaegu kõik kasvõi korra lugenud või ekraniseeringuid näinud, mõni ehk rohkemgi.
Palamuselt pärit kirjanikul täitus eile 132. sünniaastapäev, mille puhul esietendus möödunud nädala neljapäeval Palamuse rahvamajas Karmo Toome lavastatud ja Oskar Lutsu Palamuse gümnaasiumi draamaringi etendatud teatrietendus „Nukitsaneid“. See on Lutsu populaarseima lastejutu „Nukitsamees“ veidi peapeale keeratud lugu, kuhu on lisatud kaasaegseid elemente.
Justkui „Nukitsamees“, aga…
Peaaegu pool tundi kestev teatrietendus tutvustab meile juba tuntud „Nukitsamehe“ tegelasi, kes on igaüks äratuntav, kuid samas ei ole need tegelased üks-ühele Lutsu kirjandusteostest. Näiteks teada-tundud sarvedega väikesest Nukitsamehest on hoopis saanud Nukitsaneid, kes on samasuguseid krutskeid täis, kuid erineb siiski välimuselt – ta on hoopistükis tüdrukutirts, kelle suur, kirju ja punane kleit paistab kaugele. Umbes sama kaugele kui ta vali hääl.
Lugu algab nii nagu ka teoses „Nukitsamees“ – Iti ja Kusti eksivad suurde metsa, jõuavad kõndides kivi juurde tagasi ning ei jõua enam edasi minna ja puhkavad. Kuniks tuleb vanamoor, kes lubab eksinud lapsed koju juhatada. Nagu ka orginaalloo puhul, ei jõua lapsed oodatud koju, ees ootab hoopis väike majake, kus vanamoor elab. Ka vanameest on etendusel kuulda.
Pahupidi rollid ja isiksused
Etenduses on peapeale pööratud peategelaste rollid ja isiksused. Kui muidu on Iti väike tüdrukutirts, keda vanamoor paneb Nukitsamehe eest hoolt kandma ja õpetama, siis näidendis „Nukitsaneid“ jääb mulje, et Iti on hoopis vanem ning tema rolliks on väljas peenardelt rohtu kitkuda. Niisiis on Kusti see, kes väänkaelale lapsehoidja on. Nagu ka „Nukitsamehes“ ei puudu etenduses „Nukitsaneid“ näljased sõnnid Mõhk ja Tölpa, kes ei ole ka siin kõige kirkamad kriidid. Ühe suust, ilmselt on see Tölpa, kõlab korduvalt lause „Ou, ää“.
Näidend lõppeb sellega, kuidas Iti ja Kusti Nukitsaneiu kaasa võtavad ja vanamoori juurest põgenema pääsevad. Kodus ootavad neid ees ema ja isa. Vaatajana tundus, et aeg läks kiiresti ja järsku, ootamatult, lõppeski näidend. Kuna Lutsu lugu läheb edasi, siis oleks oodanud ka sellelt etenduselt mingisugust lõpp-punkti, kokkuvõtvat lauset. Sellegi poolest oli näidend huvitav. Nagu eelpool mainitud, siis lavastaja oli etenduses rollid pahupidi pööranud – oli nii äratundmisrõõmu kui ka näha uut lähenemist. Kõikidel huvilistel on võimalik Oskar Lutsu Palamuse gümnaasiumi amatöörrühma etendust 17. jaanuaril Kaarepere rahvamajja vaatama minna.
DEIVI SUISTE
