Eestis kipub sageli olema nii, et kui mõni meie sportlane suurvõistlusel osaleb, oodatakse temalt otsekohe medalile tulekut või lausa esimest kohta. Vähemaga pole justkui mõtet koju tullagi!
Sama lugu on nüüd jalgpalluritega. Euroopa meistrivõistluste play-offi kvalifitseerumine tähendab automaatselt seda, et meie mehed peavad sealt medaliga naasma. Juba kuulutavad rasvased pealkirjad iirlastele hävingut ja nende peatreenerile peatset kohakaotust. Tule taevas ise appi, laske meeskonnal ikka kõigepealt finaalturniirile kvalifitseeruda! Eesti on teatavasti väike riik, ja nagu president Lennart Meri kord ütles, on meie pink küllalt lühike. Ainuüksi fakt, et meie noored on suutnud nii tublisti harjutada, et pääsesid kutseõppeasutuste olümpiamängudele, on tõsine saavutus. Kui suurtel riikidel on oma maa meistrivõistlustel väljas 40 kooli võistkonnad, siis meil oli EstoSkillsil maastikuehituses mõõtu võtmas ainult kaks kooli – Luua ja Räpina.
WorldSkillsile võistlema minek oli väga vastutusrikas ülesanne. Luua õpilased jätsid selja taha mitme suurriigi võistkonnad (Hispaania, Taiwan) ja edastasid ka soomlasi, kellega koos treeniti. See näitab, et oma tööd võeti väga tõsiselt. Taolisel võistlusel käidi ikkagi esimest korda, meil pole kogemusi. Nüüd saime esimese verstapostiga maha ja järgmisel korral on kindlasti juba kergem. Kõik, kes sellel võistlusel tohutu tempo ja pinge all lõpuni vastu pidasid, olid tõeliselt väga tublid!
22. oktoober 2011
