Teadlased vajavad sageli vaimse energia kogumiseks rahulikumaid paiku linnakärast eemal. Tabivere valda Elistvere lähedale on endale maakodu rajanud Eesti üks tuntumaid ornitolooge Aivar Leito, kes on põhjalikult uurinud valgepõsk-laglet, töötanud välja linnuseiresüsteemi ning “jälitanud” kurge koguni Etioopias.
Teadlane näeb linde ja kuuleb neid häälitsemas sageli ka oma maakodu läheduses Vooremaa maastikul.
“Jumalasse ma ei usu, kuid tunnistan, et iga inimese teekond on üks osa universumi arengust,” alustas Aivar Leito juttu sellest, kuidas leidis endale maakodu Elistvere lähedale. “Sidemed siinse kandiga algasid tegelikult juba lapsepõlves. Meie pere elas väga erinevates paikades. 1963. aastal läksin teise klassi toonasesse Visusti algkooli, kus üldse oli neli õpilast. Elasime siis Mullavere külas, raudtee taga asuvas talus. Kui 1999 oli otsus maakodu rajada ja vajalik rahagi selleks koos, leidsin maakleri abiga sobiva paiga just Elistvere kanti. Küllap saatus tahtis nii.”
Huvi looduse vastu on kaasa sündinud
Aivar Leitole on huvi looduse ja lindude vastu lausa kaasa sündinud ja kestnud niikaua, kui ta end mäletab. “Juba nelja-viieaastaselt uudistasin sookurgi, esimese ja teise klassi õpilasena hakkasin linnupesi otsima. Jahimeestel oli toona kohustus röövlindude, niinimetatud pahade lindude hävitamiseks. Arvesse läks ka varese munade kogumine. Minagi tegin seda ja teenisin nii taskuraha.” Täiskasvanuks saades polnud Leitol tarvis pikalt mõelda, millises valdkonnas kõrgharidust ja eriala omandada.
“Metsainstituudis töötasin 1995. aastani. Alates sellest ajast olen maaülikooli vanemteaduriks rakendusökoloogia erialal ehk kui täpset ametinimetust kasutada, põllumajandus- ja keskkonnainstituudi maastikukorralduse osakonna lindude pesitsuse ja rände töörühma juhataja. Põllumajandusega seostub väga tugevasti linnuteaduse ökoloogiline pool. Põhjuseks on kas või see, et näiteks sookurg kasutab oma elupaigana väga palju põllumajanduslikke kõlvikuid. Koos hanede ja lagledega on ta väga hea indikaator põllumajandusmaastiku ja märgalade seisukorra analüüsimisel ja hindamisel,” ütles Aivar Leito, kes on töötanud välja hanede, laglede ja sookurgede põllumajandusele tekitatud kahjude hindamise metoodika ja hüvitamise korra. Teadlase eestvedamisel alustati Eestis lindude jälgimist raadio- ja satelliitsüsteemi abil. “1996. aastal osalesin Saksamaal Euroopa sookureuurijate konverentsil. Tekkis hea kontakt saksa ja hispaania teadlastega, viibisime koos treeninglaagris, õppisime koos, kuidas kurgi püüda. 1999 alustasime Eestis kurgedele raadiosaatjate paigaldamist, 2001 said linnud esimesed satelliitsaatjad. Ettevõtmist toetas ka lennufirma Lufthansa, mille sümboliks on kurg.”
Etioopias satelliidiga kurge uurimas
Aivar Leito sõnul paigaldati kakskümmend grammi kaaluv uue põlvkonna saateliitsaatja jala alla satelliitkurele Ahja 4. “Käisime 2014 seda kurge vaatamas Etioopias, kus meid nõustas kaks selle maa teadlast. Sookurg on selles riigis väga lugupeetud lind, samuti on teda väga austusväärseks peetud hiina, jaapani ja teiste idamaade kultuurides.”
Varem on Aivar Leito ajakirjanduses öelnud, et ülemöödunud aasta 16. oktoobrini peatus kurg Ahja 4 Põhja-Valgevenes, kust lühikeste vahepeatustega ja samade rasvavarudega 5100 kilomeetri kaugusele Etioopiasse rändas. “Etioopias on ideaalsed talvitumistingimused nii toidu kui ka kliima osas. Keskmine absoluutne kõrgus on 2500 meetrit ja talvel jääb temperatuur 20-25 kraadi juurde, mis vastab Eesti suvisele ilmastikule,” on ta väitnud.
Teadlasel “oma” kurepaar
Aivar Leito arutles küsimuse üle, kas võiksime eraldi rääkida Vooremaa linnustikust. “Bioloogiliselt ja geograafiliselt selline linnustik ei eristu, sest Mandri-Eesti maastik on üsna sarnane. Et aga Vooremaa väikejärvede tihedus on suur, suurim Saadjärv ja väikseim Ilmjärv, võib paljusid veekogusid arvestades välja tuua oma aspekti. Tänavu tehti näiteks taas Soitsjärve haudelinnustiku seiret. Kunagi olen ka ise selle järve linnustikku uurinud. Nüüd teevad seda nooremad kolleegid. Soitsjärv on üldse üks linnurikkamaid piirkondi. Kevadel peatub siin lausa “musttuhat” hane, kes kuu aja vältel pidevalt üle minu maja lendavad.”
Leito rääkis, et esimestel aastatel sookured tema maakodu läheduses ei pesitsenud. “Tänavu olen aga koduõelt kuulnud nelja sookure haudepaari territooriumihüüdu viie kilomeetri raadiuselt. Mõnikord lähedalt kuuldes mõjub see üsna kõrvulukustavalt. On olemas ka vastava küla järgi kutsutav Juula kurepaar, kellele paigaldasime raadiosaatjad. Näha saab sookure poegi, kellel värvirõngad jalas. Kui hommikuti Tartusse tööle sõidan, saan ka oma kurepaari tervitada,” ütles ta.
Lindude “ründeobjekt” ja kaitsja
Aivar Leitol on lindudega valusamaidki kontakte ette tulnud. “Peksa olen saanud kahe linnu käest. Need on händkakk ja vana tuttav sookurg. Ma läksin pesa uurima, talle ei meeldinud see ja ta tuli mulle kallale. See juhtus Läänemaal.”
Leito on ka lindude kaitseks välja astunud. Paar aastat tagasi mõistis ta ajakirjanduses hukka olukorra, kus Tallinnas Õismäel elamu remonditööde käigus pääsukesepojad läbimõtlematuse tõttu katuseräästa alla kinni müüriti. “Kaheksakümnendatel aastatel tuli aga Tartus tegeleda ka sinikaelpartide murega, sest reovete Emajõkke laskmine peatati ja talvel külmus jõgi kinni, pardid sattusid ohtlikku olukorda. Nii tuli jõel teha ka jäälõhkamistöid,” rääkis ornitoloog.
Aivar Leito vend Tiit Leito rajas Hiiumaa laidude kaitseala ning on tegelenud põhjalikult lindude uurimisega, kirjutanud raamatuid. Vend Vello Leito on poliitik ning iseseisvuspartei juht, Toomas Leito aga kunagine ajalehe Rahva Hääl peatoimetaja, praegu kirjastaja. Kõik vennad pole täismeheaastatel eriti kokku puutunud. Kui Aivar Leito Läänemaal elas, tehti aga kord siiski ühine jalgsimatk Kasari jõeni.
Elust maakodus rääkis Aivar Leito järgmist. “Algul mõtlesin, et olen kõva mees ja hakkan siin ka tööd tegema. Praegu pole mul aga maamajas internetiühendust ega arvutitki. Mõne mõtte panen pastakaga siiski paberile, kusjuures paremad ideed tulevad tihti just öösel.”
Tööd nimetas ta oma hobiks. Tema harrastuseks on ka käsiõngega kalapüük Raigastvere järvel, mille tarvis on muretsetud väike paat.
“Mu tervis ja elu on ka kriitilises seisus olnud. Seni olen aga haigustest välja tulnud. Küllap on selle põhjuseks ka suure osa vaba aja veetmine maakodus, sest ilusamat loodust ja värskemat õhku, kui siin on, enam olla ei saa,” ütles tänavu kuuekümneaastaseks saanud teadlane.
Huviobjektiks ka valgepõsk-lagle
Aivar Leito poolt iseäranis põhjalikult ja sügavalt uuritud linnuks on valgepõsk-lagle. “Alustasin tööd ja leivateenimist kuulsa ornitoloogi, professor Eerik Kumari (1912-1884) käe all. Olin laborandiks Tartu riikliku ülikooli zooloogia ja botaanika instituudis. Toona oli rahvusvaheliselt väga kuum teema hanede, partide ja teistegi lindude ränne, mida eriti uuriti Balti ja Valge mere piirkonnas. Üheks selliseks uurimisalaseks veelinnuks oli valgepõsk-lagle, kelle rändeökoloogia teemal kaitsesin 1989 Moskvas kandidaadiväitekirja. Ideoloogilist survet, mida varem täheldada võis, Nõukogude Liidu lõpuaastatel kaitstud loodusteaduslikule tööle ei avaldatud. Moskvas tuli aga käia sageli,” meenutas ta. 1993 tegi Leito koostöös soomlastega valgepõsk-laglest filmi.
Leito pani kokku linnu-uuringuid käsitleva Eesti keskkonnaseire programmi, mida palju aastaid ka koordineeris. “On olemas liigipõhine seire, kus vaatluse all haruldased ja kaitset vajavad liigid. Jälgitakse nende arvukust, kooslusi ja linde kui ökosüsteemi osasid. Seirega saab jälgida kõiki maastikulinde. Linnud on looduses ühed paremini jälgitavad elusolendid. Eraldi seireid tehakse ka soolindudele, röövlindudele ja väikesaartel elavatele haudelindudele. Seired on toimunud hästi ja süsteemselt.”
Aeg-ajalt tuleb aga vaadata rõhuasetusi. Aivar märkis, et ta ise, kuid eriti vend Tiit Leito on tegelenud põhjalikult lindude uurimisega Hanikatsi laiul ja teistelgi Hiiumaa laidude kaitsealal paiknevatel saarekestel. “Väga olulised on tööd ja tööjõu olemasolu nende laidude looduskeskkonna korrashoidmiseks,” märkis ta.
Seovad sarnased huvid
Vanem vend, ornitoloog ja loodusfotograaf Tiit Leito ütles, et neid seovad Aivariga sarnane eluvaldkond ja huvid. “Selleks, et linnumeheks saada, peab sündima, nii-öelda linnuke põues, ja Aivar Leitoga on lood ka nii olnud. Me kohtume üsna sageli ja oleme koos ekspeditsioonidel käinud. Mõneti ka erineme teineteisest. Kui Aivar on teadlasena korrektsem, siis mina rohkem emotsionaalsem, pigem visuaaliinimene. Venna isikuomadustest hindangi ennekõike järjepidevust, läbimõeldust ja distsiplineeritust.”
Aivar Leito elukäik
*Sündinud 1954 Otepääl
*1969-1972 Haapsalu I keskkool
*1975-1981 Tartu riiklik ülikool bioloogia eriala
*1972 Läänemaa metsamajandi Kullamaa metskonna Silgi vahtkonna metsavaht
*1972-1975 Eesti Teaduste Akadeemia zooloogia ja botaanika instituudi laborant
*1981-1995 Eesti Metsainstituudi vaneminsener, teadur, vanemteadur
*Alates 1996 Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut
*Eesti Loodusuurijate Seltsi juhatuse liige, asepresident 1994-2004
*Eesti Ornitoloogiaühingu juhatuse liige 1887-2003, president 2000
*Osalenud seaduste ja mitmete rakendusmäärustike koostamisel
*Avaldanud üle 200 teadusliku ja populaarteadusliku artikli
JAAN LUKAS
