Lugedes hiljuti maakonnalehes ühe vapra oravapoisi arusaamist maaelust ja tema siirast püüdlust selgitada, kuidas elu maapiirkonnas muutub järjest paremaks, siis arvasin esimese hooga, et olen talveunne jäänud ja tegemist on 1. aprilli lehega. Vaadates kalendrisse, veendusin, et tegemist on ikka külma ja karge talvekuuga ning hiidorava mõjuvõim on oma töö teinud ka pesakonna liikmete mõttemaailmas.
Ma tõesti ei suuda mõista, kuidas saab üks rahvaesindaja tegelda ikka sellise demagoogiaga, aga vähemalt on see julge esitlus kogu pesakonna mõttemaailmast. Kui ikka on seisukoht, et tänases maaelu korralduses asendab kiire internet postkontorit ja sularahaautomaati ning kõik inimesed peaksid olema õnnelikud, et töökohtade asemel on laudas lüpsirobotid, siis ega oskagi selle peale midagi tarka kosta.
Koduni viiv kruusatee on auklik
Nõus saab olla sellega, investeeringuid infrastruktuuri on tõesti aastate jooksul omajagu tehtud ja sealhulgas on peamiste teede olukorda tõesti parandada suudetud, kuid selle juures tuleks ka ausalt tunnistada, et probleemkohad on siin täna teede korrashoid, ja seda eriti kohalike teede osas, kus mustkatteta teed jätkuvalt lagunevad ning nende hooldamiseks napib vahendeid.
Saarlased võivad ja saavad ka rõõmu tunda Tallinna-Tartu maantee edenemise üle, kuid kui koduni viiv kruusatee on auklik ja mõnel talvel läbimatu, siis on sellest rõõmust vähe kasu. Väide, et enamik Eesti teedest on tolmuvabad, on ikka nii jabur, et sõnad saavad otsa. Soovitaksin oravapoisil lihtsalt pealinna pesast välja hüpata ja maitsta käbisid ka Eestimaa kaugemates nurkades.
Olles ise ka pikalt tegelenud Eesti suurima veemajandusprojektiga, siis saame tõesti ühelt poolt rõõmustada keskkonnasõbraliku reovee puhastamise üle, kuid ka sellel teemal on teine tahk ja see on tarbijale täna väga valus. Suured investeeringud toovad kaasa ka veehinna tõusu ja sellegagi tuleb tegelda. Mis kasu on suurtest rahapaigutustest, kui tarbijad ei suuda seda teenust kasutada.
Maale on vaja töökohti
Kokkuvõtvalt tunnen suurt heameelt, et oravad on hakanud muretsema Eesti maaelu pärast, ja selle üle, et vähemalt selle artikli põhjal Eesti riik hoolib maapiirkondadest ja soovib elukvaliteedi võrdsustamist eri piirkondades. Olen ka ise kindlasti seda meelt, kuid tahaksin rõhutada, et maaelu edendamine on kompleksne ja seda ei saa teha ainult projektipõhiselt.
Kõige suurem mure peaks kõikide tänaste poliitikute jaoks olema tugisüsteemi väljatöötamine, mis aitaks kaasa reaalsete töökohtade loomisele maal. Ja siin on riigil selge roll. Kui on tahe seda protsessi suunata, siis tuleb sellega tegelda. Rääkida ühe suupoolega valgustatud kergliiklusteedest ja kiirest internetist on tore, kuid kui teise käega suletaksegi reaalselt postkontoreid ja päästekomandosid, siis lisaks teenuse kaugenemisele viiakse riigi tegevuse tulemusel maalt ära ka tänaseid töökohti, mitte ei looda neid juurde.
Omaosalus väiksemaks
Nõus, et töökohtade loomisega peaksid tegelema valdavalt ettevõtjad, kuid ka siin ei ole ju tehtud ühtegi sammu, et ettevõtja tootmise rajamisel näiteks Saaremaad Harjumaale eelistaks. Selleks on tegelikkuses riigil teatavad hoovad ja neid tuleks lisaks ilukõnedele ka kasutada. Olgu selleks näiteks maksuerisused maal töökohti loovatele ja ka hoidvatele ettevõtetele. Tänase Euroopa Liidust tuleneva projektipõhise elu juures oleks suur samm ka see, kui maal tegutsevatel ettevõtetel oleks kas või omaosalus ettevõtlusprojektide puhul 50 protsendi asemel näiteks kümme protsenti. Kohe tekiks motivatsioon tegelda ettevõtluse arendamisega soodsamas piirkonnas. Ja kindlasti on neid võimalusi veel ning erinevates sektorites on ka võimalikud motivaatorid erinevad.
Probleemidest tuleks ausalt rääkida
Olen väga nõus ühe ajakirjandusväljaande juhtkirjaga, kus võrreldakse riigi tänast tegevust ettevõtte allakäiguspiraaliga, mis kõlas umbes nii: “Vaadates, kuidas riik sulgeb päästekomandosid ja koole, tuleb meelde firmade allakäiguspiraal — kui väheneb kasum, siis vähendatakse töötajaid, võetakse kokku turunduskulusid ja investeeringuid. See aga tähendab üldjuhul kehvemat toodet ja nii väheneb ostjate huvi kauba vastu veelgi ja kui asendada eelmainitud allakäiguspiraalis raha inimeste ja firma Eestiga…”
Loomulikult tuleb olla optimist ja poliitikutena peab meil olema usku paremasse homsesse. Samuti usun, et vaatamata erinevatele arusaamadele, püüame me kõik oma igapäevatöös anda parima, et elu Eestimaal edeneks, kuid mõnedest probleemidest tuleb ka ausalt rääkida, mitte jutlustada hääbuvate maapiirkondade valguses partei ja valitsuse uskumatust edust kogu maa elektrifitseerimisel ja maaelu edendamisel, kui reaalne pilt räägib midagi muud.
i
KAJAR LEMBER, SDE, riigikogu liige ja ettevõtja maalt
