Põltsamaad on veini ja rooside linnaks nimetatud ja seetõttu on oluline roll kanda just nendel inimestel, kes juhivad ettevõtteid, mis Põltsamaa linna head nime üleval hoiavad ning kujundavad. Üks nendest inimestest on Joosti Aiandi Põltsamaa roosiaia juhataja Annela Orasi.
i
Roosiaia perenaise emapoolsed juured on Võrumaal ja tema isa on pärit Järvamaalt. Annela sündis Tartus 1959. aastal. Ema ja isa olid sellel ajal alles üliõpilased. “Tartu-aega ma ju ise ei mäleta, sest olin siis alles titaeas,” jutustas ta.
Veerev kivi paigal ei püsi
i
Ennast peab roosiaia perenaine veerevaks kiviks, kes pole kusagil liialt pikalt paigal püsinud.
Tartust viis elutee Annela Aegviitu, kus algas ka tema koolitee. “Metsandust õppinud vanemad leidsid endale töökoha Aegviidus ja nii ma Tartust sinna elama sattusingi. Esimesed viis aastat käisin ka seal koolis. Lapsena veetsime suvisel ajal oma koolivaheaja suures osas sealsete järvekeste ääres. Talvise koolivälise vaba aja sisustasin põhiliselt suusatamisega. Aegviidu ja Nelijärve on ju tuntud suusatamise paigad. Nädala lõpus toimunud suusamatkasid, kus ema ja isa ees läksid ning minu ja mu venna järele võtsid, mäletan väga hästi. Seal käisin ka suusatrennis. Minu kehalise kasvatuse õpetajaks oli sama inimene, kes andis kehalist kasvatust ka tuntud suusamehele Jaak Maele. Valgehobusemägi, kus Jaak Mae praegu omanimelist võistlust peab, pole Aegviidust üldse kaugel. Sõpru, kellega koos mängida ja aega veeta, oli seal väikese koha kohta piisavalt,” meenutas Annela.
“Aegviidu koolimaja, kus ma õppisin, on veel praegugi alles ja paistab kätte neile, kes juhtuvad rongiga sealt läbi sõitma. See oli väike armas maakool. Mäletan, et laulsin Aegviidu koolipäevil täiesti üksinda sealse kultuurimaja laval, mis polnud tolle aja laste puhul just päris tavaline nähtus,” jutustas ta.
Aegviidus elades asus tüdruk õppima ka muusikakooli.
Järgnevalt viis elutee Rakverre, kus isa uue töökoha leidis. Kooliteed jätkas ta sealses esimeses keskkoolis.
“Rakveres oli meil viis paralleelklassi. Tollel ajal õppis koolis üle 1200 õpilase. Mina õppisin matemaatika-füüsika eriklassis. Seda üldse mitte vanemate soovitusel, vaid omal vabal valikul. Sellest ajast meenutan tänutundega oma tollast matemaatikaõpetajat. Rakvere koolis sattusin ma rahvatantsurühma. Rahvatantsu õpetas meile seal tuntud tantsujuht Maie Orav. Õpilasena olin ma pigem vaikne ja jäin pisut tahaplaanile. Hinnete poolest olin keskmine, sest keskkooli lõputunnistusel olid mul kõik hinded neljad,” rääkis Orasi.
Uus eriala paelus noort keskkooli lõpetanut
Pärast keskkooli lõpetamist otsustas noor neiu asuda edasi õppima Tallinna Tehnikaülikooli. Seal hakati just sellel aastal õpetama uut eriala ehk puidutöötlemise tehnoloogiat. Annela kaks ristiemagi töötasid puidutehnoloogidena. Vastne tudeng asus ülikooli õppima mööblivabriku Standard stipendiaadina. Stipendiaadiks olemine kindlustas talle kooli lõpetamise järel töökoha ning andis ka stipendiumilisa. Annela mäletas, et uus eriala paelus noori ja nii oli sellele erialale ka väga tugev konkurss. Algselt plaanitud ühe rühma asemel moodustati tudengitest kaks rühma ja puidutehnoloogiat võeti õppima 50 noort. Tegelikult oli pudutehnoloogia ikkagi meeste eriala, sest rühmas oli vaid viis tüdrukut.
Tehnikaülikoolis õppimise ajal tutvus Annela oma tulevase abikaasaga, kellega abiellus 1980. aastal. Järgmisel aastal sündis tütar. “Viimasel kursusel oli mu tütar sageli “lauasahtlis” ja ma sain loengut kuulata niikaua, kuni laps magas. Kui ta ärkas, tuli lahkuda. Sellele vaatamata lõpetasin lapse kõrvalt kooli 1982. aastal,” rääkis Annela Orasi.
Võru sobis noorele perele paremini
i
Standardis noor äsja kooli lõpetanud pere kaua töötada ei jõudnud. Ettevõttes nappis töökohti ja nad kutsuti tööle hoopis Võru mööblivabrikusse. Annela jaoks oli Võrru tööle ja elama asumine pigem hea lahendus.
“Tallinnas pidin ma juba hommikul kell seitse olema koos lapsega bussipeatuses, et laps lasteaeda viia ja ise kella kaheksaks tööle jõuda. Ühistranspordis oli lapsevankri ja söögikotiga üsna keeruline hakkama saada. Koju jõudsin õhtul kell seitse,” meenutas ta.
Nii asuski noor pere 1982. aasta sügisel Võrru elama. Esmalt asus Annela tööle mööblitehnoloogina, hiljem plaaniosakonnas hinnaökonomistina.
Võrru jäi Annela Orasi elama tervelt 18 aastaks. Seal lõpetas pere vanem tütar ka keskkooli ning noorem põhikooli. Annela sõnul jõudis Võrus kätte hetk, kus mõlemad lapsed läksid kodust ära. Erinevalt emast oli Annela noorema tütre Dorise jaoks siht selge. Tema eesmärgiks oli asuda õppima Tallinnasse kunstigümnaasiumisse, sealt edasi Kunstiakadeemiasse ning saada arhitektiks. “Läksin siis tütrega Tallinna kaasa,” lisas Orasi.
Kunstigümnaasiumi lõpetas tütar hõbemedaliga. Pärast gümnaasiumi lõpetamist asus Doris õppima Kunstiakadeemiasse. Praeguseks on tal magistrikraad käes ja ta töötab oma väikeses firmas.
Orasi vanem tütar asus ema eeskujul õppima Tallinna Tehnikaülikooli, ent erinevalt emast hoopis turisminduse erialale. Tehnikaülikoolis õppides kohtus tütar välismaalasest tulevase elukaaslasega ning nüüd töötab ta maailma ja USA tuntud turismilinna Miami ühes suures hotellis. “Vanema tütre peres on kasvamas poeg, kes tänavu septembris saab kaheaastaseks. Olen Miamis elaval tütreperel kolmel korral külaski käinud,” tõdes Annela.
Võrust Tallinna kaudu Põltsamaale
i
Pärast Tallinnasse elama asumist leidis Annela endale töökoha Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses. Seal tegutses ta ettevõtluskonsultandina. Tallinnas otsis Annela Orasi üles Küllike Joost, kes tegi talle ettepaneku asuda tööle Põltsamaa roosiaeda.
“Küllike ja Rein Joost olid siis just Põltsamaal oma tegevust lõpetamas ning otsisid inimest, kes nende alustatut jätkaks. Käigupealt sellist otsust ei langetata ja ma võtsin endale kaks kuud mõtlemisaega. Samas pean tunnistama, et mulle on lilled alati meeldinud ning aiandusega tegelemine huvi pakkunud. Seetõttu käisin Tallinnas töötamise ajal kolme aasta vältel Luua Metsanduskooli kaugõppeosakonnas ennast aiandusalaselt täiendamas. Otsustasin pakkumise vastu võtta. Ausalt öeldes oli mul pea kümne aasta pikkusest bürokraaditööst tüdimus tekkinud ja vajasin oma elus muutust. Nüüd on nii, et kui ma üks kord kuus pean raamatupidamise jaoks paberite paki valmis panema, nõuab see minult lausa eneseületamist. Parem võtan ma siin vooliku kätte ja kastan lilli, kui tegelen paberimajandusega,” selgitas naine.
Loodab tütrest mantlipärijat
i
Alguses ei tundunud roosiaia olukord Annelale just eriti roosiline, ent EASist saadud kogemused tulid talle kasuks. “Õnneks saime siin ühe vana kasvuhoone uue vastu välja vahetada, ehkki projekti omaosalus oli 80 protsenti. Ega siin kerge majandada pole, sest töö on ju hooajaline. Toimetulemiseks tuleb end pidevalt koolitada. Käisin tänavugi kevadel Räpinas kursustel. Sealses aianduskoolis koolitavad õppureid väga tugevad spetsialistid,” rääkis roosiaia perenaine. Praegu on Annelal abiks tema noorem tütar Doris, keda ema näeks meeleldi tulevase mantlipärijana. Kas see ka nii läheb, ei oska ta öelda, sest Doris on alles vallaline noor naine ja hetkel ei tea, kuidas tema edasine elutee kulgeb.
Annela Orasi sõnul pole meie kliimavöötmes, kus pea pool aastat katab maad lumevaip, lillekasvatusega lihtne tegeleda. Talvel püütakse roosiaias tulpe kasvatada, kevadel tulevad esimesena võõrasemad ja suvelilled.
“Püüame tootmise ja müügiperioodi võimalikult pikana hoida, sest ega muidu inimestele palka maksta pole võimalik. Osa kasvuhooneidki vajaks veel väljavahetamist, kuid lähitulevikus me nende uuendamiseks võimalust ei näe,” tõdes ta. Lisaks roosikasvatusele tuleb roosiaia rahval pidevalt vastu võtta ka lillesõpru alates üksikutest külastajatest kuni bussitäite kaupa saabuvate turistideni välja. Eriti palju tuleb külalisi Lätist ja Soomest. Õnneks on Põltsamaa roosiaia tegevust märgatud ka kõige kõrgemal tasandil ja nii juhtuski, et eelmisel aastal oli roosiaia külalisteks presidendipaar Evelin ja Toomas Hendrik Ilves. Viljandimaal asuvasse Ärma tallugi tellis Evelin Ilves tänavu roosid just Põltsamaa roosiaiast. Annela Orasi on kahel viimasel aastal olnud Eesti iseseisvuspäeva pidulikul vastuvõtul presidendipaari külaliseks.
Unistab oma kodust
i
Põltsamaale pole roosiaia perenaine veel õiget elamistki hankinud. “Elan tööpäevadel väikeses roosiaia majakeses ning loodan sinna tulevikus lausa kodu rajada. Minu töö eeldab, et olen kohapeal 24 tundi ööpäevas,” rääkis Annela. “Kui võimalik, sõidan nädala lõpus Tapa lähedal elava isa juurde. Seal tunnen, et olen oma päris kodus.” Annela sõnul saab ta isa vaatamata oma 76 eluaastale veel hästi koduse majapidamisega hakkama, kus tuleb korras hoida
Orasil pole veel aega olnud Põltsamaa linnagagi tõsisemalt tutvuda. Kuid ta tunnetab, et linans on väga tugevalt arenenud lillekultuur. Ka Põltsamaa roosisaar on väga kaunilt kujundatud. Tema meelest käib igal kevadel roosaiaiast läbi enamik Põltsamaa piirkonna inimestest ja ostab kaasa suvelilli, naistepäeva paiku tulpe.
Annela Orasi suurimaks sooviks on, et talved liialt karmid ei oleks ja et igal kevadel kahjustuste tõttu jälle nullist alustama ei peaks. “Samuti soovin, et siinne roosiaed pidevalt edasi areneks ning et järjest rohkem inimesi leiaks tee siia lilleilu nautima,” lisas ta.
Annela Orasi elukäik
*Sündinud Tartus 1959. aastal üliõpilaste lapsena
*Koolitee algas Aegviidus, kuhu metsandust õppinud vanemad tööle suunati
*Esimesed viis klassi käis ta kohalikus koolis
*Asus õppima ka muusikakooli
*Vanemad kolisid Rakverre, Annela õppis Rakvere I Keskkoolis matemaatika-füüsika eriklassis
*Rakveres sattus Maie Orava rahvatantsurühma
*Asus õppima Tallinna Tehnikaülikooli puidutehnoloogia eriala
*Kõrgkooli lõpetas 1982
*1980. aastal abiellus, perre sündis tütar
*1982. aasta sügisel kolis pere Võrru, tööd sai pereema Võru mööblivabrikus
*Esmalt töötas tehnoloogina, hiljem ökonomistina
*Tallinnasse kolinud, sai ta tööd Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses (EAS)
*Õppis kolm aastat Luua Metsanduskoolis aiandust
*Küllike ja Rein Joosti pakkumise üle Põltsamaale tulla mõtles kaks kuud järele
*Vajas muutusi ning asuski Põltsamaale tööle
i
TOOMAS REINPÕLD
