Moodne vanasõna ütleb, et tark õpib teiste vigadest, rumal enda omadest. Meil kipub alatihti nii olema, et pannakse kaks jalga kolinal ämbrisse ja virgutakse alles plekikolinast. Miks me ei taha siis teiste vigadest õppida, vaid peame ikka ise kogu aeg kõik järele proovima? Teiste vead pole ju veenvad, need on juhtunud jumal teab kellega. Enamasti oleme ikka põrgulikult kindlad, et meie neid vigu küll ei tee! Mitte kunagi…
Ämbrit kolistatakse aga ikka uuesti ja uuesti! Ikka oma ja armas ju!
Oma uusaastakõnes rõhutas president Toomas Hendrik Ilves: “Meid on siin Eestis päris vähe. See tähendab, et iga inimene on väärtuslik. Aga tähendab sedagi, et me oleme omavahel seotud palju tihedamini kui rahvas mõnes suuremas riigis.
See on meie eelis, sest mõttekaaslased leiavad üksteist kiiresti üles. Ja abi jõuab kiiresti vajajani.
Aga see väike ja paindlik ühiskond saab hakkama vaid juhul, kui oleme viisakad ja sallivad. Kui me hoiame üksteist. Räägime rahulikult, ei sõima ega ähvarda. Vaename vähem ja kuulame üksteist rohkem. Sest sõim jääb kripeldama ja takistama ka siis, kui selle ajend on ammu meelest läinud.”
8. jaanuar 2013
