Uued õppekavad, nii nagu ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, on heaks kiidetud ja valdav osa haridusinimesi peab neid sisukaiks ning tulevikkuvaatavaiks. Nüüd jääb üle uued suunad ja võimalused sujuvalt ellu viia.
Kõige olulisemaks osaks on uudne käsitlus õppekavast. Nimelt on alates rakendumisest 2011. aasta sügisel põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad teineteisest eraldatud. Kui gümnaasiumi puhul pidasime oluliseks noortele senisest suurema valiku andmist ja see väljendub kõigile ühtviisi kohustuslike kursuste arvu vähenemises ning valikkursuste osakaalu tõusus, siis põhikooli puhul oli võetud üheks eesmärgiks õpilaste koormuse vähendamine. See väljendub nii ainesiseste mahtude kokkutõmbamises kui ka lubatud maksimaalse nädalatundide arvu vähenemises 34-lt 32-le.
Ka väiksemad gümnaasiumid saavad jätkata
Et kooli ülim eesmärk on õpilaste ettevalmistamine järgnevateks otsusteks ning mõnusa keskkonna loomine, et lapsed ja noored ennast õnnelikuna tunda saaksid, siis peavad koolid selleni jõudmise nimel loomulikult ka pingutama.
Koolidele tehakse uue seadusega selleks ka ettekirjutusi. Näiteks tuleb põhikoolilastele pöörata rohkem individuaalset tähelepanu, mida võimaldab ka nõue, et liiga suuri (üle 24, erandjuhtudel üle 26 õpilasega) klasse enam moodustada ei tohi. Võrdsete võimaluste loomise kõrval on palju tähelepanu pööratud ka nii õpilaste kui õpetajate turvalisuse kindlustamisele.
Gümnasistidele luuakse aga tingimused, kus nad saavad oma huvide ja vajaduste järgi end edasiõppimiseks ette valmistada. Selleks tuleb alates 2013.aasta sügisest kõigis koolides pakkuda kolm erinevat valikulist õppesuunda, millest õpilane siis oma välja valib. Selles ei ole midagi kummalist, sest on loomulik, et näiteks matemaatika süvaõppega koolis peaks õpilasel olema võimalik lisaks võetud loodusainete kõrval õppida kohustuslikust määrast rohkem ka võõrkeeli, aga miks mitte ka emakeelt. Samuti võib võõrkeelekallakuga koolis õpetada ühes valiksuunas võõrkeeles sotsiaalaineid, teises loodusaineid jne.
Valikuvõimaluste avardumine on loomulik. Erinevad õppesuunad saadakse, kombineerides omavahel viie ainevaldkonna valikkursusi. Need on keel ja kirjandus, võõrkeel, matemaatika, loodusained, sotsiaalained. Kannapööret see ei tähenda. Õpetajad nende ainete õpetamiseks peaksid ju koolidel olema, sest samad valdkonnad on iga kooli kohustuslikus „repertuaaris” niikuinii olemas.
On levitatud eksiarvamust, et kolme suuna tagamiseks on kolme aasta pärast (alates 2013./2014. õppeaastast) tarvis ka kolme paralleelklassi. See ei ole nii – ka siis on võimalik jätkata väiksematel gümnaasiumidel, kus õppekavauuendus sisuliselt rakendatakse. Seda on soovi korral võimalik teha ka ühe klassi puhul, andes selle piires õpilastele valikuvõimalusi. Ettevalmistusteks on aega piisavalt.
Usaldame kooli ja õpetajat
Käesolevast sügisest jõustunud seaduse alusel võib kool teha ise otsuseid vabamalt, kui see oli võimalik seni kehtinud seaduses. Ka huvikoolis või teises üldhariduskoolis õppimist võidakse arvestada esialgses koolis õpetatava osana. Tingimuseks on, et see võimaldab õpilasel saavutada kooli või individuaalse õppekavaga määratletud õpitulemusi. Üksnes kool saab hinnata, kas huvikoolis läbitu on samal tasemel nende koolis õpitavaga ning kuidas teises koolis saavutatut nende koolis hinnatakse.
Nüüdsest võib õppetunde läbi viia erinevates vormides. Nendeks on näiteks loeng, individuaaltund, konsultatsioon, e-õpe ja õppekäik. Tuleb silmas pidada, et tundide eesmärk on õppematerjali läbimine ning tund peab toimuma õppekeskkonnas, milles osalevad nii õpilane kui ka pedagoog.
Loobutakse eraldiseisvate eksamiperioodide ning vaheaegade kehtestamisest. Selle asemel sätestatakse, et lõpuklassis on õppeveerandites kokku vähemalt 185 õppepäeva ning lõpueksamipäeval ja kahel sellele eelneval päeval tunde ei toimu. Eksamipäev ning kaks sellele eelnenud päeva arvatakse õppepäevade hulka. Omavalitsus võib direktori ettepanekul ja hoolekogu nõusolekul kehtestada üldlevinud ja ministri käskkirjaga määratud vaheaegadest erinevad vaheajad. Arvestada tuleb, et gümnaasiumis on neli vaheaega õppeaastas kestusega 12 nädalat. Suvevaheaeg kestab vähemalt 8 nädalat järjest. Õppeaasta kogukestus on 175 päeva.
Põhikooli I ja II kooliastmel võib kooli soovil õpilase hindamisel kasutada ka sõnalist hinnangut. Taoliste hinnangute andmine määratletakse kooli õppekavas. Õpilase koolist lahkumisel või hiljemalt II kooliastme lõpuks tuleb sõnalised hinnangud, mis on aluseks järgmisse klassi üleviimisel, teisendada viiepallisüsteemi.
Sätestatakse kooliraamatukogu määratlemise nõuded. Ka rahvaraamatukogu võib täita kooliraamatukogu ülesannet, juhul kui see asub kooliga samas hoones või koolile piisavalt lähedal. Õppekirjanduse kogu peab jääma kooliraamatukogu hallata. See ei välista kooli- ja rahvaraamatukogu tegutsemist samades ruumides.
Kui koolis on hariduslike erivajadustega lapsi, võib neile luua eraldi õpperühmi. Et õpilased võivad vajada ka näiteks logopeedi, sotsiaalpedagoogi või ka psühholoogi tähelepanu, tuleb selline võimalus kõikjal luua, mis ei tähenda, et igas konkreetses koolis peaksid olema loodud vastavad täisametikohad. Võimaluste loomist saab koordineerida nii ühe omavalitsuse koolide vahel kui ka laiemalt – väiksemates koolides pole ju tugispetsialistidel üldiselt sama palju tööd kui suurtes.
Sellest sügisest võivad väljaspool Tartut ja Tallinna ametisse minevad noored õpetajad taotleda 200 000-kroonist lähtetoetust veel avaramates tingimustes kui seni. Kui varem võis tööleasumise ja õpingute lõpetamise vahele jääda 12 kuud, siis nüüd on seda piiri nihutatud 18 kuuni. Seni sai lähtetoetust taotleda vähemalt 0,75 ametikoha olemasolul, nüüd on piirmääraks 0,5.
Uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus loob palju uusi võimalusi ja jagab ka vastutust ühiskonnas, et kogu koormus meie laste heaolu loomisel ainult kooli õlule ei langeks. Samas tuleb tähele tuleb panna, et uuendused ei ole tehtud lihtsalt niisama, vaid silmas pidades õpilaste ja õpetajate soove ja vajadusi. Selleks, et koolirõõm oleks võimalik.
i
TÕNIS LUKAS, haridusminister, IRL
