4. oktoobril tähistatakse kogu maailmas loomakaitsepäeva. Elistvere loomapargiski on seda kümmekond aastat tehtud. Erinevalt eelmistest kordadest aga seekord parki loomade juurde ei mindud, vaid võeti looduskeskuse õppeklassis Vahur Sepa juhtimisel ette kujuteldav loodusretk. See osutus vägagi põnevaks ja harivaks.
“Hoida, kaitsta ja armastada saab ainult neid, keda hästi tunned,” ütles Vahur Sepp, kes ametilt ongi loodusretke juht, ent samas ka jahimees. Kõigepealt küsiski ta rahvalt, kuidas nad jahipidamisse suhtuvad. Oleks ta klassitäie põhimõtteliste jahieitajatega vastakuti seisnud, oleks jutt kujunenud ilmselt mõnevõrra teistsuguseks. Sedakorda olid siiski kokku saanud inimesed, kelle silmis on jaht elu loomulik koostisosa — juhul, kui see muidugi tapakire rahuldamiseks ei taandu.
“Jahimehed ei ole loomade vaenlased, vaid tasakaalu hoidjad rohu- ja lihasööjate loomade ning inimühiskonna vahel,” ütles Vahur Sepp. Ta rullis üksteist pargitud loomanahka põrandale lahti ning palus kuulajatest kähku moodustunud viktoriinivõistkondadel ära arvata, kelle seljast need pärinevad. Metssea, ilvese, rebase ja mitme teise looma kasuka tundsid loomulikult kõik ära, Ameerika naaritsa ehk mingi, tuhkru, metsnugise ja saarma puhul jäid aga nii mõnedki hätta.
Kui punktid kokku loetud (alla kaheksa ei saanud neid keegi!), kuulis rahvas Vahur Sepa suust huvitavaid fakte kõigi üheteistkümne loomaliigi kohta: kes missugusel aastaajal pulmi peab, millal pojad ilmale toob, kui kaua neid enda juures hoiab, kas elab üksi või karjas, mida sööb, kuidas toitu muretseb jne. Metssiga on Sepa sõnul suurim imetaja, kes endale poegimise ajaks pesa teeb. Meie metsade ilvesed olevat aga keskeltläbi maailma suurimad seda liiki kaslased, sest meil toituvad nad põhiliselt metskitsedest, mujal maailmas aga lindudest ja närilistest.
Seda, et ilves aasta jooksul umbes 60 metskitse murrab, ei pidanud Vahur Sepp patuks: kitse olevatki taevataat ilvesele söömiseks loonud. Selleks, et mitte soovimatuid manulisi ligi meelitada, surmab ilves saaklooma käratult, st kägistades, ning lohistab selle siis verejälgi jätmata varjulisse padrikusse, et nädal aega rahulikult maiustada. Iseasi, kui ilm pakaseline on ja liha külmub: siis peab ilves uue kitse murdma, sest külmunud liha ta süüa ei saa.
Mängis endale mäkra
Eesti metsade suurima kärplase ja uskumatult keeruliste urusüsteemide ehitaja mägra kohta rääkis Vahur Sepp õpetliku loo. Üks metsaomanik tahtnud nimelt maha võtta metsatuka, kus elutses mäger. Sepp soovitanud mägrale tema mets alles jätta, sest mägra esivanemad toimetasid selles paigas arvatavasti enne metsaomaniku esivanemaid: mäkrade vanimad urusüsteemid arvatakse olevat paarsada aastat vanad. Kuna seadus siis veel asja ei reguleerinud (praegu on vähemalt kümne uruavaga mägralinnakud kaitse all), võttis mees ikkagi metsa maha ning istutas selleks, et uus mets võimalikult ruttu asemele kasvaks, Vahur Sepa soovitusel maha arukaseistikud. Kui metsaomanik mõne aja pärast istandikku vaatama läks, oli see maipõrnikatõuke täis.
“Sa andsid mulle halba nõu,” süüdistanud metsaomanik Seppa. Aga tema vastanud käsi laiutades: “Senini sõi mäger tõugud ära, aga sa ise ajasid ta minema.”
“Mees mängis iseendale mäkra,” võttis üks kuulaja jutu lühidalt kokku.
Kährikute omaaegsest Eesti metsadesse asustamisest ei arvanud Vahur Sepp midagi head. Kui kährikunahksed mütsid-kraed veel moes olid, hoiti nende arvukus hoolsa küttimisega enam-vähem kontrolli all, nüüd ei tapa neid enam küti kuul ega pärast hoolsat vaktsiinipakkide pildumist ka marutaud.
“Nii siis juhtubki, et kui vana kährik leiab olevat paraja aja pojad oma territooriumilt minema ajada, siis pole neil tegelikult mitte kuhugi minna, sest igal pool on vanad kährikud ees,” ütles Vahur Sepp. “Pojad redutavad päeval maanteekraavis ja lähevad öösel tee peale toitu otsima, kus nad surnuks sõidetakse.”
Karuteene rebastele
Vaktsiinipakkide pildumist pidas Vahur Sepp karuteeneks ka rebastele. Nüüd, mil marutaud neid enam ei tapa ja mets neile kitsaks jääma hakkab, on nad linna tunginud ning toonud sinna kaasa kärntõve ja ohtliku nn väikese paelussi.
“Metsloomadele vaktsiini pildumise asemel piisanuks koduloomade vaktsineerimisest ja haigete loomade mittepuutumisest,” ütles Vahur Sepp.
Meie metsade üks hinnalisemaid karusnahku on tema sõnul nugise oma. Nugis toitub üldiselt närilistest, ent lumerohkel talvel, kui metskitsed äärmuseni kurnatud, võib ta ka kitsest jagu saada. Kui nugis kanalasse satub, murrab ta seal kõik linnud maha. Mitte tapakirest, nagu paljud arvavad, vaid lootuses murtud kraam maha matta ja end niimoodi pikaks ajaks toiduvarudega kindlustada. Paraku ei oska pisikiskja ette näha, et august, mida mööda ta kanalasse sisse puges, ta koos kanaga enam välja ei mahu. Nii tulebki ta järgmisel ööl kanalasse tagasi, aga seal ootab pahatihti juba jahimees püssiga…
“Kasukaküsimusega” loomakaitsepäeva viktoriin ei piirdunud, vaid ära tuli tunda veel loomade toitumis- ja tegutsemisjälgi ning väljaheiteid. Lisaks sellele tegi Vahur Sepp vastavate vahendite abil järele linnu- ja loomahääli ning laskis publikul arvata, kes nii häälitseb ja keda selle häälega kohale annab meelitada. Muuseas, peibutusjahti peavad viimasel ajal mitte ainult püssi-, vaid ka fotomehed. Head looduslikus keskkonnas tehtud loomapilti hinnatakse juba niisama kõrgelt kui traditsioonilist jahitrofeed.
Eesti on Vahur Sepa sõnul nagu suur rahvuspark, sest meie metsad on nii taimede kui ka loomade osas liigirikkad.
“Kui loomi ja nende käitumist natukenegi tunned ja ise kõik õigesti teed, pole vaja ühegi meie metsades elava looma ees hirmu tunda,” kinnitas Vahur Sepp.
Elistvere raamatukogu juhataja Heli Täpsi, kes loomakaitsepäeva sisse juhatades selle päeva taustast kõneles, tõi aga välja väikese vastuolu. Loomakaitsepäeva tähistavad nimelt inimesed, mitte loomad. Ja kelle eest nad loomi kaitsevad? Ikka inimese eest!
Nendes mõnusates pirukates, mida loomakaitsepäevalistele teepausi ajal pakuti, seekord igatahes liha polnud, vaid ainult kapsas ja porgand.
Loomakaitsepäev
- Loomakaitsepäev ehk Ülemaailmne Loomade Päev kuulutati esimest korda välja 1931. aastal Itaalias Firenzes toimunud loomakaitse alasel konverentsil. Antud kuupäev valiti tähistama loomakaitsepäeva, et mälestada kõigi elusolendite kaitsepühakut Assisi Franciscust, kelle mälestuspäev on 4. oktoobril.
· Franciscus Assisist, hüüdnimega Jumala kerjus ja õige nimega Giovanni Francesco Bernardone sündis 1181. või 1182. aastal Assisi (Itaalia) rikka riidekaupmehe pojana.
· Kuni 25-aastaseks saamiseni elas Giovanni Bernardone muretut ja naudisklevat elu, seejärel läks palverännakule Rooma, kus sai jumaliku ilmutuse osaliseks. Selle mõjul pühendus Jumala teenimisele ja jumalasõna kuulutamisele.
· Franciscus propageeris varanduseta elu ja rajas frantsiskaani mungaordu. Pärimuse järgi jutlustas ta ka loomadele ja lindudele.
- Franciscus suri 3. oktoobril 1226. 18. juulil 1228 kuulutas paavst Gregorius IX ta pühakuks.
RIINA MÄGI
