Valitsuse lihtne sõnum palgatõusu ootavatele pedagoogidele on: oleks teid vähem, saaks ka palka tõsta. Tegelikult saab ka teisiti, inimlikumalt. Seda enam, et vähemasti sõnades on kõik poliitikud, sealhulgas ka peaminister Andrus Ansip ja haridusminister Jaak Aaviksoo, kinnitanud, et nende sooviks on maksta pedagoogidele kõrgemat palka.
Aga kuigi vaim on valitsusel palgatõusuks valmis, näib liha nõder olevat. Koalitsioon saatis sügisesel koolivaheajal Toompeal meelt avaldanud õpetajad koju teadmisega, et nad on ise oma väikeses palgas süüdi. Peaminister pidas vajalikuks osundada, et õpetajate arv pole langenud proportsioonis õpilaste arvuga.
Tõesti on raske vastu vaielda sellele, mis kõik võinuks olla. Aga kindlasti on valitsusest vastutustundetu seada sõltuvusse õpetajate arv ja nende palk. Kõlab umbes nii, et raha on laual, leppige ise kokku, kas jagate võrdselt või saadate mõned laua tagant minema.
Valitsuse liikmetel on mõned asjad päris sassi läinud. Pedagooge ei saa mitte kuidagi süüdistada selles, et riik ei ole julgenud haridusvõrgu reformimisele viimastel aastatel kätt külge panna. Ma olen nõus, et kohati ei ole koolivõrk vastavuses laste arvuga, kuid see ei ole oma igapäevast tööd tegevate õpetajate süü. Endise Rõuge vallavanemana tean suurepäraselt, mida tähendab väikekoolide ühendamine ehk mõne kooli sulgemine ning seetõttu mõistan ka valitsuse soovi koolivõrgu ajakohastamist aina edasi ja edasi lükata.
Olukorra muudab komplitseerituks asjaolu, et riik rahastab üldhariduskoole, mis küll valdavalt kuuluvad omavalitsustele. Aga kui valitsusse on mindud, siis tuleb ka valitseda ja teha muu hulgas otsuseid, mille eest laialdast aplausi ei teeni.
Leian, et valitsus saab õpetajate palku tõsta, kui selleks jätkuks tahtmist. Eeskätt on vaja just head tahet. Ääretult lihtne on öelda, et kuna tuleval aastal riigipalgaliste töötasu ei kasva, siis ei tohi ka pedagoogidele palka juurde anda. Valulisele ühiskondlikule teemale lähenetakse siin kirvemeetodiga.
Ja muidugi on palgatõusuks vaja ka raha. Ministrite hinnangul saab lisaraha tekkida üksnes haridussüsteemi sisemiste ümberpaigutuste tulemusel ehk siis koole sulgedes. Samamoodi võiks küsida, millal saab Tallinna linn valmis. Raske on ennustada, millal suudab valitsus viia haridussüsteemi sellisesse konditsiooni, et järg jõuaks õpetajate palkadeni.
Sotsiaaldemokraatide arvutuste kohaselt vajab küsitud palgatõus tuleval aastal täiendavalt 34,5 miljonit eurot. Summa on suur, aga kui selle tulemusel peatub õpetajate elukvaliteedi allakäik, pole tegemist ületamatu raskusega.
Valitsus peaks kasutama sama meetodit, mida ta soovitab haridussüsteemile ehk leidma õpetajatele palgaraha eelarve sisemistest reservidest. Ma pole sugugi kindel, et kaitsekulud peavad tuleval aastal kasvama nii kiires tempos, nagu valitsus planeerib.
Ka on sotsiaaldemokraadid juba aastaid rääkinud vajadusest tõsta tulumaksu, sest muidu ei suuda me õige pea oma riiki käigus hoida. Küsimus pole ainult õpetajates, vaid ka näiteks päästeteenistuses, mida ähvardab taas koondamislaine, kuna riigil pole raha.
Meie laste õpetajatega ei saa käituda kui monarh, kes käsib, poob ja laseb. Kutsun valitsust üles astuma sisulisse diskussiooni ja lahendusi ning kokkuleppeid otsima. Võimalik, et pedagoogid on nõus leppima ka pisut napima palgalisaga. Seda muidugi eeldusel, et valitsusel on olemas selge tulevikuperspektiiv, kuidas haridust, sealhulgas õpetajate palgafondi, edasi rahastada.
i
KALVI KÕVA, riigikogu liige, SDE
