Õpetajast ja õpetamisest

Õpetajate päeva paiku on neist ka rohkem juttu. Nii toovad uudised teateid aasta õpetaja tiitli pälvinutest ja vahel ilmub mõni persoonilugugi. Muul ajal räägitakse õpetajast harva, tema palgast küll.

Eelmise nädala sündmuste valguses oli meie kooli õpetajate toas korraks palgast juttu. Ja pensionist.  Sest neid Kreeka õpetajate palkadega ja pensionidega kõrvutada ei kannata – vahed on liiga suured ja paraku mitte Eesti õpetaja või pensionäri kasuks. Aga sellest pole viisakas kõnelda. Ja õpetaja ei kõnele enamasti sellest, mis pole viisakas.  Libiseb teemast korraks üle ja neelab klombi kurgus vägisi alla.

Sellest, mis klombi kurku toob, on kohatu rääkida. Eriti neist tühistest või justkui tühistest asjadest, millest kõik peale hakkab.

Leebe kubjas

Paberist näiteks. Pabereid on mitut moodi. Kõige tähtsamad on need paberid, mis näitavad, et õpetaja on koolitunud – ülikoolis ja kursustel. Parem, kui mitu korda ja mitmes ülikoolis ning loendamatutel kursustel. Aga need paberid seisavad kindlas kohas koolijuhi käes ja igapäevaelu väga ei sega. Muidugi siis, kui nende paberitega on asjad korras.

Õpetajal on ühelt poolt pabereid palju – neid mida täita, korrastada ja joone peal hoida. Kuid nende mõttekuses kipub täitja sageli  kahtlema.

Teiselt poolt on paberit vähe. Siis, kui õpetaja paljundusmasina juurde astub. Enne ta küll mõtleb pikalt, et kas ja miks seda või teist lisamaterjali on õpilastele vaja paljundada, sest kooli napi  paberivaru lõppedes läheb selle hankimiseks käiku isiklik rahakott. Töö vajab klassis tegemist, põhjendab õpetaja paberiostu. See, et ta oma ostetud paberipakki kotist välja sikutades korra neelatab, jääb õpetajal enamasti märkamata, sest see on nii tavaline.

Klassi ette jõudes on õpetajal kaks võimalust – kas materjal “töötab” või ei “tööta”.  Kui tunni teema on hingelähedane, ettevalmistus piisav ja korralikult välja puhatud öö seljataga, võib õnneks minna. Õpilased teevad meelsasti kaasa, küsivad ja arutlevad asjalikult. Eriline boonus on seegi, kui omandatu tunnikontrolli või kontrolltöö tulemustes ka selgelt ja kaunilt peegeldub.

Enamasti on õppimise-õpetamise mehhanism siiski sunniviisiline ja leebe kupja enesetunne iseloomustab õpetaja igapäevaelu märksa sagedamini kui see teine, vaimustunud ja särasilmse pedagoogi oma.

Miks? Seda küsitakse harva, sest vastust teavad kõik justkui nagunii – õpetaja ei viitsi piisavalt materjali ette valmistada ja õpilastele individuaalselt läheneda. Kokkuvõtlikult – ta on laisk, küündimatu, piiratud ja juhm.

Ent materjalis orienteerumise probleeme õpetajal ainetundjana harilikult pole, didaktikavõtted on kätte õpitud kõrgetes koolides ja kursustel. Töövihik ja õpik on ka enamasti olemas. (Isegi mitme hulgast saab valida, kui õigel ajal kohal olla või kui kooliraamatukogu juhatajaga hästi läbi saad.) Mõned näitmaterjalidki on ja uus õppekava.

Kõik paistab hästi olevat. Aga pole nii. Miks siis?

Vundamendil on augud sees

Olulisim on see, et õppekava vundamendil on augud sees.  Suured augud. Uut õppekava koostades jäid tegemata empiirilised uuringud – mida ja millal õpetada. Ega varasemaidki õppekavu koostades teisiti polnud. Senini on küllalt episoodilised need teadmised, millised on lapse või noore küsimused tema loomulikus arengus, kuidas neid küsimusi õpitavaga siduda ja millal. Mis oleks mõistlik.

Selge on, et kolmnurga pindala ei saa õpetada enne, kui on selge, mis on kolmnurk.  Kuid näiteks “kuupivõtmise” saavad normintellektiga mudilased ludinal selgeks lasteaiaeas, kui montessoripedagoogika meetodeid ja õppevahendeid kasutatakse. Küsimus “miks- see-küll-nii-on ja oi-kui-raske-on-see-suurematelegi” jääb sedapuhku vastuseta.

Kuniks haridussektorile kuluvat raha ehk kõige suuremat viilu riigieelarvest niipaljukestki ümber ei jaotata, et sellist uuringut läbi viia.   

Väärtustamine ei alga palgast

Aga senikaua ei anna õpetaja alla. Ta neelatab ja punnib edasi – tasemetööde ja riigieksamite nimel. Paneb karudki tantsima. Loomulikult on väsitav, kui tuleb päev päeva kõrval üle hüpata latist, mis on inimvõimete piiril ja leida selleks iga päev jõudu.  Ka siis, kui koolipäeva hommik algab noore suitsumehe vahelevõtmisega, kes suusõnal õpetaja v- ja p-tähega algavatesse ihuavadesse surub. Ning õpetajal pole ropendava noorukiga mujale minna kui mõistva ja osavõtliku koolijuhi juurde, aga piiratud  on temagi mõjutusvahendid ja enamasti  annavad need vähe tulemusi.

Hariduse väärtustamine ei alga õpetaja palgast, kuigi oma töö eest ootab õpetaja madalapalgalise ehitajaga samaväärset numbrit. Hariduse väärtustamine võiks alata märkamisest, mis haridus on.

Õõvastav oli kuulata, kui minister seadis kahtluse alla erivajadustega õpilastega koolid  ja vastavate maakondlike komisjonide otsused (loe: haritud ning kogemustega spetsialistide otsused), mis õpilasi vanemate avalduste alusel neisse koolidesse suunavad. Justkui teaksid need, kes on rahakotile lähemal, paremini, kuidas asi tegelikult peaks käima. Järjekordne signaal, et õpetaja ja spetsialisti haridus tuleb kahtluse alla seada, oli lendu läinud.  Haridusministri suust — kurb.

Ent ärevaks ei tee tavakooli õpetajat see, et lihtsustatud õppekavaga või toimetulekuõppel olevad õpilased teistele kodukoolis jalgu jäävad, vaid kogemus, et piisavad rahalised võimalused nende õpetamiseks erivajadusi arvestades nagunii järele ei jõua. Ei esialgu ega hiljem.

Raha on võlusõna, mille nimel tuleb pingutada. Juhtub sedagi, et õpetaja pühapäev kulub arvuti taga rahataotlust kirjutades, et õpilastega õppeekskursioonile või laagrisse minna, (õppe)vahendeid ja paberit osta. Kusjuures kirjutama peab õpetaja nutikalt – nii, et rahastajad oleksid veendunud, et raha ikka õigesse kohta läheb.

Alkoholi ja teiste mõnuainete liigtarvitamisest ning suurest enesetapjate arvust on justkui piinlik kõnelda. Eriti õppekava  üldeesmärkide valguses, mis enesega hakkamasaamist rõhutavad. Ent õpetaja küsimus, mida ta valesti tegi, kui (endise) õpilasega nii on juhtunud, saadab teda läbi elu. 

Kõigist neist küsimustest ja sageli tühistena näivatest asjadest, millele lahenduste leidmist võib lõputult edasi lükata, saab alguse õpetaja rahulolematus – klomp kurgus, mille igapäevane olemasolu tal enamasti märkamata jääb. Sest nii tühise asja jaoks pole tal lihtsalt aega. Palganõudmiste esitamisest ja protestimisest rääkimata. Pealegi on õpetaja viisakas inimene ja kuulekas kodanik. Enamasti.

i

KADRI PULK, õpetaja

blog comments powered by Disqus