Vesta Saare,
loodusainete ja kunstiõpetuse õpetaja
Töötan Vaimastvere koolis alates 1994. aastast. Eks selle aja jooksul on ikka üht-teist naljakat juhtunud. Kunagi otsustasin keemiaringi teha. Poistel on ju katseid tehes ikka põhiküsimus: Kas pauku ka teeb?” Tegime siis katse, aga pauk oli päris kõva. Kõik tõmbusid ehmunult seina äärde ja mina lubasin, et eluski seda katset enam ei tee. Olen tegelikult lubadust igal aastal murdnud, kuid katseklaasid võtan väiksemad.
Bioloogiatöid parandades olen sealt ka tundmatuid loomi ja paljunemisviise avastanud. Kõhutäied olen naerda saanud. Samas teeb meele mõruks ka, kui aastaid korrutad, et emasel organismil on munarakud ja isasel seemnerakud, aga kuked munevad ikka edasi.
Õpetaja töö on loominguline. Igast ajakirjanumbrist või TV-saatest võid noppida teadmisi ja neid õpilastega jagada ja see mulle meeldib.
Inimeseõpetuses rääkisime diskrimineerimisest. Olin just lugenud üht raamatut sel teemal. Jutustasin seda ümber ja õpilased kuulasid hiirvaikselt. Lugu oli kurb ja mul endalgi tuli pisar silma.
Meie kooli laulus on sõnad: ool on meil väike, kuid see eest nii armas, kodune tunne on mul siin olla alati”. Olen oma kooliga nii harjunud, et tõesti on kodune tunne. Kooliaasta lõpul on vahvad väljasõidud, kus osaleb enamik kooliperest. Sellised üritused liidavad meid veelgi.
Vahel naerame, et meil on näitlemiskallakuga kool. Jõulude ajal esinesid vist küll kõik lapsed, sest neid pole palju. Imekspandav, kui hästi jäävad neile osad pähe ja kui sundimatult nad näitlevad. Oleks koolitundidega sama lugu…
Eve Haab,
algklasside õpetaja
Oli aasta 1985, Vaimastvere 8-klassiline kool otsis endale 6-aastaste õpetajat. 6-aastased tulid sel aastal eksperimendi korras esimest korda kooli, see oli midagi lasteaia ja kooli vahepealset. Tol ajal oli kooli direktor Saima Alliksaar. Samal ajal tuli kooli veel kaks uut õpetajat: vene keele õpetaja Aivar Altküla ja pioneerijuht Kaja Arro.
Tulin tööle 1. augustil. Sel ajal käisid parasjagu ettevalmistused uueks õppeaastaks ja kuna 6-aastaste päevaprogramm nägi ette lõunauinakut, siis oli kool ostnud narivoodid. Minu esimeseks tööks oligi narivoodite kokkukruvimine. Ma ei olnud sellist tööd kunagi varem teinud ja kruvikeerajat olin vaid isa käes näinud. Seda tööd tegin ikka mitu päeva nii, et peopesad hellad. Aga siis oli teine aeg. Nõukogude inimene pidi oskama iga tööd teha, isegi siis, kui ta seda ei osanud!
6-aastased olid koolimaja vanas osas, praegu on selle asemel võimla. Klassiruum oli alumisel korrusel ja magamistuba mängutoaga ülemisel korrusel, kuhu viis järsk puutrepp. Klassiruumi kõrval asus WC, mis oli kooli mõistes suur uuendus – tõeline WC, veega. Ülejäänud kool kasutas kuivkäimlat! Peagi lõppes 6-aastaste eksperiment, ilmselt see ei õigustanud ennast.
Merle Ojamets,
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Ajakirjandust jälgides võib aeg-ajalt mulje jääda, et koolielu koosneb ainult muredest. Tegelikult jagub meil siiski rõõmu ja nalja igasse päeva. Mulle meeldib, et meie koolis on nii vähe õpilasi ja õpetajaid, see on aidanud kaasa sellele, et meil on sõbralik ja ühtehoidev koolipere. Eks ole meilgi neid, kes pigem torisevad kui tegutsevad, kuid suurem osa meie kooliperest on selline, kellega on tore koos olla.
Kuna meil on väikesed klassid, julgeb suurem osa õpilasi tunnis kaasa rääkida. Ka siis, kui teadmisi napib, ning loomulikult toob see kaasa lõbusaid hetki. Mõnikord on tabav vastus olemas hoopis kaasõpilasel, mitte õpetajal. Näiteks helises meil ükskord mingil põhjusel koolikell tavapärasest viis minutit hiljem. Üks õpilane küsis minult, miks kell seekord hiljem helises. Enne kui ma vastata jõudsin, vastas klassikaaslane, et me läheme üle talveajale, iga päev viis minutit. Ühel teisel korral ei tahtnud õpilane matemaatika tundi minna, sest tema on eestlane, mitte mingi matemaatik.
Rõõmu võime tunda sellest, et meie õpilased on abivalmis ja heatahtlikud. Tihti märgatakse ise oma abi pakkuda. Sel õppeaastal tegi südame eriti soojaks see, kui 9. klassi õpilased tegid ettepaneku koguda sõbrapäeval koogimüügiga raha loomade varjupaigale, ning selle ka läbi viisid. Väiksemaid häid tegusid on olnud igas koolipäevas, jaguks ainult tähelepanu nende märkamiseks.
Maiu Kaarjärv,
arvutiõpetuse ja inglise keele õpetaja
Sel kevadel täitub mul Vaimastvere Koolis kaheksa tööaastat. Selle ajaga on kool ja koolimaja väga koduseks saanud. Meil on tore ja väike koolipere, õpetajad on lahked ja abivalmid. Arvan, et väike õpilaste arv ongi see, mis loob üksteist toetava keskkonna.
Esialgu asusin tööle ringijuhina, kuid ilmselt on see ikka nii, et kui koolile anda sõrm, siis võtab terve käe. Nüüdseks töötan 3.-6. klassi inglise keele õpetajana, infojuhina ning lisaks olen 5. ja 6. klassi juhataja.
Nende aastate jooksul on koolis juhtunud nii mõndagi huvitavat ja põnevat. Inglise keele tunnis saab kõige rohkem nalja ikka lausete tõlkimisel eesti keelest inglise keelde. Õpilaste töid parandades olen õppinud” nii mõnegi uue sõna” mõlemas keeles.
