Kui õpilaste jaoks oli ülemöödunud nädal vaheajanädal, siis paljud õpetajad istusid sel nädalal hoopis koolipingis ehk osalesid mitmesugustel koolitustel. Jõgevamaa gümnaasiumi ühes klassiruumis olid ülemöödunud reedel näiteks õpilasteks kümmekond emakeeleõpetajat ja õpetajaks Eesti Rahvusringhäälingu raadioteatri juht Toomas Lõhmuste.
Kui siinkirjutaja emakeeleõpetajate koolitundi kiibitsejana “sisse imbus”, tegeldi seal parasjagu Toomas Lõhmuste juhendamisel teksti analüüsiga. Analüüsitavaks tekstiks oli Juhan Viidingu luuletus “1954” — tekst, mis tundub esmapilgul triviaalne: luuletaja loetleb, mis ühel noorel naisel pargis kõndides seljas on ning milline on tema ja ta mehe kodu. Luuletus lõpeb konstateeringuga, et mees kartis koera, et naine karjatas, kui tal teatrisse minnes kapronsukad rebenesid, ning et naisel ja mehel oli hea elu.
Kui Toomas Lõhmuste, keda kooliteatriringkondades juba aastaid Eesti kooliteatri isaks on kutsutud, palus pedagoogidel leida tekstist üles sündmused, siis selgus, et see pole sugugi nii lihtne. Alles siis, kui Lõhmuste palus hoolikamalt mõelda pealkirjaks olevale aastaarvule, hakkasid asjad hargnema. Selles valguses omandas lihtne loetelu hoopis teise tähenduse. 1954. aastal polnud ju sugugi tavaline, et noorel perel oli omaette kolmetoaline korter, sõiduauto Pobeda, tolmuimeja, klaver, raadio ja isegi televiisor. Selliseid hüvesid jätkus tollal ainult nn “aparatšikutele”. Või siis “organitele” erilisi teeneid osutanutele ehk siis “koputajatele”. Nende elu muutus aga 1954. aastal, mil Stalini surmalaagritesse ja asumisele saadetud hakkasid riburada koju tagasi jõudma, senisest hoopis murelikumaks. Sellisel ajal võis tõesti koera haugatus neis hirmu tekitada ning heast elust rääkides oli õigem kasutada minevikuvormi.
Elusa teksti maik
Saanud Viidingu luuletusest üllatavate leidude “väljakaevamisega” ühele poole, võeti käsile Venemaa raudteid käsitlev lõik Eduard Vilde reisikirjast. Kui õpetajatest õppurid seda Lõhmuste palvel lõigukaupa ette asusid lugema, selgus, et sellesse on peidetu karid lohemadudena pikkade lausete näol.
“Selline lohemadu tuleb osadeks lahti harutada, muidu saab teil endal enne lause lõppu õhk otsa. Ja kuulaja ei jõua teksti mõttega kaasa tulla,” ütles Toomas Lõhmuste. “Ärge peljake teha stroofi vahele pikemat pausi, kui kirjavahemärk eeldaks. Te peate tõstma proosateksti kõneldava teksti seisusesse. Selleks peate te sellele n-ö elusa teksti maiku andma. Üks viis seda teha on pidada nn mõtte formeerimise pause.”
Nii mõnigi klassis istunud emakeeleõpetaja tunnistas, et tema jaoks pole kirjavahemärkidest möödavaatamine ning mujal kui komakohas pausi tegemine üldse lihtne.
“Oleme lastele kogu aeg rääkinud, et sinna, kus on paus, tuleb panna koma, aga nüüd peame hakkama justkui oma sõnu sööma,” kurtsid õpetajad.
“Saan aru küll, et teil võib tekkida isiksuse kahestumise tunne, aga sellest tuleb üle saada,” ütles Toomas Lõhmuste.
Teksti analüüsi kõrval tegeldi tema läbi viidud koolitusel häälega, mis on õpetaja jaoks teatavasti üks olulisemaid töövahendeid.
“Hääleaparaat on inimesel õrn ja kui ta seda oskamatult kasutab, võib ta sellele liiga teha,” ütles Toomas Lõhmuste ja tõdes, et paraku jääb see teema tavaliselt igasuguste õpetajakoolituste kavadest välja.
Teise nurga alt
“Töötame oma häälega iga päev, aga sellest, kuidas sellega õigesti ümber käia, pole meile midagi räägitud,” tõdes ka Jõgevamaa gümnaasiumi õpetaja Merle Ojamets. “Minu jaoks olidki ühed väärtuslikumad sellelt koolituselt saadud teadmised hääle hügieeni alased. Toomas Lõhmuste õpetas paljusid asju ka hoopis teise nurga alt vaatama, kui neid õpetajakoolitustel on käsitletud.”
Koolituspäevast saadigi kahtmoodi kasu: kes leidis ivasid, mis aitavad neil lihtsalt oma õpetajatööd paremini teha, kes saab õpitu käiku lasta kooliteatrit või etlejaid juhendades.
“Töö tekstiga on kooliteatris väga oluline,” kinnitas Toomas Lõhmuste. “Ilma teksti analüüsimata on inimesel peas “puder” ja tal pole teksti interpreteerimisel millelegi tugineda. Kooliteatri juhendaja ei peaks dikteerima, et nüüd tee nii ja nüüd naa, vaid hoolitsema selle eest, et laps saaks tekstist aru, mõtleks selle n-ö enda tekstiks. Ning siis tuleb kõik muu juba iseenesest.”
Vaimastvere põhikooli õpetaja Kaidi Menšikova tõdeski, et sai koolituselt eelkõige kogemuse, kuidas tekste “enda omaks” teha.
“Põnev oli kuulata, kuidas üks ja seesama tekst omandas erinevate lugejate suu läbi uue tähenduse vaid seeläbi, et pause tehti teistes kohtades,” ütles Kaidi Menšikova. “Sain veelkord kinnitust, et kõik ei ole nii, nagu paberil kirjas. Tuleb otsida mõtet — nii autori edastatut kui enda jaoks mõistetavat — ja moodustada neist ilus sümbioos, mida on mõnus kuulata ja millest hea aru saada. Soovin, et koolitused Toomas Lõhmustega toimuksid regulaarselt paar korda kooliaastas. Õpitud tarkused kipuvad ju meelest minema või surub tavaelu need tagaplaanile.”
Emakeeleõpetajate ja kooliteatri juhendajate koolitus sai teoks Eestis käivitatud rahvakultuuri mentorprogrammi toetusel. Kui koori-, orkestri- ja tantsujuhid ning rahvamuusikud olid juba aastaid selle programmi abil koolitust saanud, siis möödunud aastast laienes programm ka harrastusteatrite rahvale. Harrastusteatrite alaprogrammi viib ellu Eesti Harrastusteatrite Liit ning programmi kontaktisikuks Jõgevamaal on EHLi juhatuse liige Tiina Tegelmann.
“Meie maakonnas on mõned teatrirahva mentorkoolitused varemgi toimunud: Tarmo Tagamets käis Palal meie harrastusnäitlejaid ja Madis Kalmet Palamusel harrastuslavastajaid koolitamas,” ütles Tiina Tegelmann. “Järgmine lavastajakoolitus on 22. novembril Sadalas.”
Vaimastvere põhikooli õpetaja Kaidi Menšikova:
“Põnev oli kuulata, kuidas üks ja seesama tekst omandas erinevate lugejate suu läbi uue tähenduse vaid seeläbi, et pause tehti teistes kohtades.”
RIINA MÄGI
