Kunstistuudio Suvi on mitmel aastal teinud seda, mida nimi eeldab: avanud Jõgeva kunstisuve. Tänavu sattus nende näituse avamine ajale, mil kevad hoopis talvele otsa otsustas vaadata. Ent näitusepiltidel on ikka suvi – suvi looduses või suvi südames.
Kunstistuudio Suvi tegutseb Jõgeva alevikust pärit maalikunstniku ja vitražisti Robert Suvi käe all nii Jõgeval kui ka Tartus. Möödunud neljapäeval Jõgeva kultuurikeskuses avatud näitusel osaleb seitse Tartu ja üksteist Jõgeva maalijat. Igalt autorilt on väljas kolm-neli taiest, juhendaja ise esineb vaid ühe väikeseformaadilise Lõuna-Eesti maastikuga.
„Kui möödunud aastal grupeerisime pildid autorite kaupa, siis seekord panime eri autorite tööd üles läbisegi. Lähtusime mitte autoritest, vaid sellest, milline taies millise kõrvale sobib,“ ütles Robert Suvi.
Näitusele on stuudiolased pannud eelkõige maastikke, linnavaateid, lillekompositsioone ja vaikelusid. Ent on ka figuraalseid kompositsioone, nagu Imbi Traadi kaks tööd, mis kujutavad lusti ja hakkamist täis lapselapsi tema Saaremaa suvekodus. Ka tänapäeva lastel võib olla „päris“ lapsepõlv!
Irja Pärna „Ilu on silmavaates“ on jälle maiuspala neile, kes realismile muid laade eelistavad. Taiesel, mille võib vist sümbolistlikuks liigitada, on näha kala, kel jalad all. Pilt ja allkiri viitavad üheskoos sellele, et ilus võib olla ka see, kes teistest erinev.
„Irja Pärn kandideeris selle pildiga Jaapanis toimuvale puuetega inimestele pühendatud rahvusvahelisele näitusele, aga ei osutunud kahjuks valituks. Küll pääses näitusele teise meie stuudiolase, Piret Jürgensoni töö. See ongi praegu Jaapanis,“ sõnas Robert Suvi.
Kunst on võimeline aega peatama või ajaratast tagasi keerama. Piret Männiste kahel Jõgeva aleviku vaatel võib näha vana klubihoonet, mis nüüdseks paraku tulekahjus hävinud.
„Need pildid tellis minult üks Jõgeva aleviku elanik. Ta on fotohuviline ja andis mulle eeskujuks enda 2016. aastal tehtud fotod. Kui foto on õige nurga alt tehtud, on selle järgi väga hea maalida,“ ütles Piret Männiste ja lisas, et pooleteise kohaga töötades pole tal stuudios käimiseks just palju aega. Nii maalib ta tihti hoopis kodus, ent vahel käib ikka oma töid Robertile näitamas ja temalt nõu küsimas.
Toob kodunt välja
Tähendusrikka hoone võib leida ka ühelt Ranne Jäme töölt: ta on jäädvustanud Laiuse õigeusukiriku, kus teenis preestrina riigimees Jaan Poska isa.
„Maalisin selle Jõgeva valda tutvustavas raamatus ilmunud foto järgi. Vahepeal vajus kiriku torn upakile, nüüd on see sirgeks tõmmatud ja konserveeritud, põhiosa kirikust aga lammutatud,“ ütles Ranne Jäme. „Sain 1954. aastal korra ka kirikus sees käia, nii et mäletan ka sealset interjööri. Rohkem olen kirikut näinud aga ikka väljastpoolt, eriti sageli siis, kui Kuremaa tehnikumis õppisin ning rattaga Raadnas kodus käisin.“
Ranne Jäme tõdes, et maalimisel on tema elus praegu suur roll. Muidu toimetakski ta ainult kodus. Stuudio annab põhjuse aeg-ajalt kodunt välja toredate huvikaaslaste hulka tulla.
Selle üle, et Robert Suvi harrastusmaalijad juhendada on võtnud, avaldasid heameelt nii Ranne Jäme, Reet Heinla kui ka Antonina Vahi.
„Robert ei „talla“ meie mõtete otsas, vaid annab asjalikku nõu. Õpetaja tarkused on küll meie piltides sees, aga igaühel on ikka oma nägu,“ sõnas Reet Heinla.
Antonina Vahi meenutas, kuidas ta paar aastat tagasi Jõgeva kohvikus Ateljee söömas käis ja söögikoha perenaise Diana maale nägi. Kui selgus, et need on maalitud stuudios Suvi, võttis Antonina Robert Suviga ühendust.
„Ütlesin talle, et joonistada ma üldse ei oska, aga tahaksin väga maalida,“ sõnas Antonina. Oma otsust stuudiosse minna pole ta kahetsenud, sest maalimine on omamoodi teraapia vorm ja pakub hingele palju.
Silm värvidele lahti
„Ja nüüd ma tean, et see, kui sa joonistada ei oska, ei tähenda, et sa ei võiks maalida,“ kinnitas Antonina. Maalides läheb tema sõnul silm värvidele lahti. Kui näiteks talvel lund vaadata, ei ole see sugugi ainult valge, vaid valge sees on palju toone: lillakat, sinist, kollast jne. Sama võib öelda taeva kohta: see pole samuti ühtlaselt sinine või hall.
„Stuudios saad elamuse juba teiste jälgimisest,“ tõdes Antonina. „Algul on inimese ees lihtsalt tühi lõuend, pintsel ja värvid, ent siis hakkab lõuendile midagi siginema, kusjuures autor ei oska iga kord ise ka öelda, miks ta midagi just nii teeb, nagu ta teeb. Lõpuks aga selgub, et kompositsiooni tasakaalu ja värviharmoonia saavutamiseks oli see vajalik. Meil käib ikka väga andekaid naisi maalimas.“
Tänu maalimisharrastusele on Antonina vabaks saanud ka kingimurest: sünnipäevale minnes on alati võimalik omatehtud kingitus kaasa võtta.
Lisaks Jõgeva näitusele on stuudiosse Suvi koondunud maalijatel praegu väljas veel kolm näitust. Üks avati Vanemuise kontserdimajas märtsi lõpus, teine ülemöödunud nädalal Tartu kohvikus Suudlevad Tudengid ja kolmas möödunud kolmapäeval Ülenurmel Eesti põllumajandusmuuseumis. Suudlevates Tudengites on Tartu vaated, mujal kindlat teemat pole.
„Kaks näitust tuleb meil sel aastal veel: üks Narvas, mis kandideerib võistu Tartuga Euroopa 2024. aasta kultuuripealinna tiitlile, ja teine üsna kaugel – Prantsuse Alpides, kuhu üks meie stuudio hea sõber kinnisvara on soetanud. Võib arvata, et aasta lõpuks oleme nagu tühjaks pigistatud sidrunid,“ märkis Robert Suvi naljatades.
Stuudio Suvi näitust saab kultuurikeskuses vaadata 1. juulini ning väljas olevaid pilte saab ka osta.
RIINA MÄGI
