Õpetaja Lauri algkuju Ludvig Roose polnud tegelikus elus sugugi nii ideaalne, nagu Oskar Luts teda “Kevades” kujutas. Ka viiulit ei kinkinud tema, vaid andis õpilase isa ostetu lihtsalt koolis üle.
Pärit oli Ludvig Roose Valga- ja Tartumaa piirilt, Otepää kihelkonna lõunaservast väiksest Koljo külast. Ta oli Koljo talu vanim perepoeg, sünniajaks on märgitud 9. aprill 1870.
Ta lõpetas Ilmjärve valla- ja Otepää kihelkonnakooli ning asus 1891. aastal õppima Tartu Õpetajate Seminari.
Tema seminariõpingute ajal oli seal direktoriks tuline suurvene aate pooldaja Feodor Tihhomirov, äärmiselt pedantne, kuiv ning kirjatähte järgija mees. Kogu õppetöö toimus seminaris vene keeles ja isegi eesti keeles rääkimist peeti kooliseinte vahel suureks süüks.
Seminaris elati nagu kloostris
Õpingute ajal tuli seminaristidel täielikult loobuda välisest elust ja elada seminari seinte vahel nagu kloostris. Võimalik, et just selline vähenõudlik elu aitas Ludvig Roosel Palamuse kihelkonnakooli pisikeses toakeses tervelt 12 tööaasta jooksul elada ja hakkama saada, kuid jättis kindlasti ka oma pitseri kogu tema iseloomule.
Millistel asjaoludel Ludvig Roose Palamusele sattus, pole täpselt teada. Suuresti tulenes see tollasest nõudest, et seoses koolide venestamisega pidi igas koolis olema vähemalt üks õpetaja, kes oleks võimeline andma põhiainetes õpetust vene keeles.
Senine Palamuse kihelkonnakooli õpetaja köster Nieländer (alias Julk-Jüri) aga vene keelt ei osanud. Asi lahendati Palamuse Kirikukonvendi poolt kokkuleppega, et senine kooliõpetajast köster võtab oma palgaraha eest endale võimeka abilise, kes on ühtlasi ka köstri kostil ja majutusel.
On säilinud ka Ludvig Roose tunnistus, et ta on selliste tingimustega rahul ja nõus töötama köstri alluvuses ja palgal Palamuse kihelkonnakoolis.
Riigikeelseteks aineteks, mida Ludvig Roosel tuli Palamusel anda, olid vene keel, aritmeetika, ajalugu, geograafia ja looduslugu. Köstrile jäid usuõpetus, emakeel, laulmine ja ilukiri.
Õpilastele meenus ainult hea
On säilinud Ludvig Roose kunagiste õpilaste mälestused oma õpetajast. Nii meenutas teda üheks Tõnissoni algkujuks peetud August Loog: “Roose oli mehine mees, täiesti tubli õpetaja, kes viis kooli kõvale järjele. Tema tunnid olid head. Vene keele saime koolis päris selgeks. Poistega sai Roose hästi läbi, aga lumesõda ei pidanud ta küll meiega koos. Tema tuba oli klassitoa ja meie magamistoa kõrval. Öösi pidime hästi vagusad olema, sest jutt kostis Roose tuppa ära.”
Adeele Pärtelpoeg (Raja Teele) on meenutanud teda nii: “Ludvig Roose oli ideaalne kooliõpetaja. Pea iga koolilaps – poiss või tüdruk – jumaldas teda. Ta oli nii hea, nii kannatlik, nii arusaaja. Ühesõnaga – ükski kooliõpetaja ei suuda parem olla.”
Haritud kooliõpetajana ehk nii-öelda “maa soolana” osales Ludvig Roose aktiivselt ka Palamuse seltskonnaelus, olles üks Kuremaa Tuletõrjeseltsi asutajatest. Ta oli esimese põlve haritlane, kelle suur lugemus aitas olla hästi kursis põllumajanduses vajalike uuendustega. Oma teadmisi jagas ta Kuremaa Põllutöö Seltsi koosolekutel ümbruskonna ärksamatele talunikele loenguid pidades. Nagu näitavad tollased koosolekute protokollid, olid kuulajad nende ettekannetega väga rahul.
Saadjärve Ministeeriumikooli
Ilmselt väike palk ja küllaltki kapriisse köstri alluvuses töötamine olid põhjuseks, miks Ludvig Roose 1903. aastal Palamuselt lahkus ja võttis vastu töö Saadjärve Ministeeriumikoolis.
Koolijuhataja tööülesannete hulka kuulusid seal ka hommikupalvuste ja usuõpetuse tundide läbiviimine.
Tema tolleaegsed õpilased Hendrik Visnapuu ja Oskar Kruus on meenutanud Ludvig Rooset üldiselt hea mehena, kes oli iseloomult tasakaalukas ja õiglane. Õpilastele jäi ta aga lõpuni kaugeks ja ametlikuks kroonumeheks. Ka oma usuõpetustunde olevat ta andnud igavalt ja monotoonselt. Seetõttu teiste õpetajate kõrval oli ta jäänud üldiselt “kahvatu kujuna” varju.
Valgast koos kooliga Venemaale
1913. aastal kutsus Ludvig Roose kunagine seminarikaaslane Pullisaar ta tööle Valga Linna Poeglaste Algkooli, mida ta ise juhatas. Kool asus Valgas Puiestee tänaval. Hiljem, enne Teist maailmasõda oli selles majas tööstuskool, pärast sõda aga raudteekool. Roose eluase oli olnud tema Valgas töötamise ajal kusagil Läti piiri ääres.
1917. aastaks oli suur osa Lätimaast Saksa vägede poolt okupeeritud ning rinne oli jõudnud Võnnu (Valmiera) alla. Sakslased pommitasid juba ka Valgat. Seetõttu olid riigivõimud sunnitud osa linna asutusi, sealjuures ka algkooli, Uraalide taha evakueerima.
<span style=”FONT-FAMILY: Arial; FONT-SIZE: 10pt”>Sellega avanes õpetajatel kui noortel meestel aga võimalus üldmobilisatsioonist pääseda. Koos kooliga evakueerus ka Ludvig Roose 1917. aastal Tobolski kubermangu Kurgaani linna.
Alles 1920. aastal pääses ta kodumaale tagasi ning asus tööle Tartu linna 4. algkooli, kus oli ametis 1930. aastani.
Viiuli ostis tegelikult Arno isa
Viimati mainitud koolis oli tema õpilaseks hilisem Tartu Ülikooli radioloogiaprofessor Kaljo Villako, kes on oma koolipõlvemälestustes “Ajarännak” kirjutanud: “Ludvig Roose andis meie klassis mõned asendustunnid, kui meie õpetaja haiguse tõttu puudus. Õpilaste hulgas ei olnud tal kuigi hea maine. Ta oli mõru iseloomuga viriseja-toriseja. Imestasin, kuidas ta Joosep Tootsi ajal ometi nii meeldivalt sõbralik sai olla. Kõik sai selgeks, kui lugesin Oskar Lutsu noorpõlvemälestusi. Seal on antud sama tegelase tõeline portree, mis sobis tõesti minu muljega sellest mehest. Ühte aga teadis kogu kool: kui jutu sai kavalal kombel kuidagi “Kevadele” veeretada, siis vanamees heldis.”
Arno Talile viiuli kinkimisest kõneles Kaljo Villakole üks teine tema õpetaja, et ta oli Rooselt küsinud, et kuidas ta sai õpilasele nii kalli asja kinkida. Ludvig Roose seletuse järgi olevat viiuli tegelikult ostnud õpilase isa ja ainult palunud teda see koolis üle anda.
Oskar Luts on kirjutanud õpetaja Ludvig Roosest oma mälestustes “Vaadeldes rändavaid pilvi” järgmist.
“Täielik vastand sellele püssirohutünnikesele (mõeldud on siin köster Nieländerit –A.L.) on meie koolihärra Ludvig Roose, kelle koolitegevus voolab vaikse jõena, ilma kärestikkudeta, ilma veealuste kivideta. Ikka tasakaalukas, ikka seesama Roose, pole hüplemist ega tujusid. Natuke kuiv, kuid teda võib usaldada, sest järgnev silmapilk justament sarnaneb möödunuga. Aeg-ajalt näen teda istumas ka meie töötoas, kus laseb parandada oma saapaid ja ostab nahka köidetavate raamatute jaoks. Vahel ei teagi, et ta on meil.
Vahel jutleb kingseppadega kauemat aega, aga nii tilgaviisi, igal ütlusel pikem vaheaeg. Endast igatahes ei kõnele sõnagi – keegi ei tea isegi, kuspoolt ta on pärit. Harva vilksatab mõni sõna Tartu seminarist, ja see on kõik.”
“Kevade” abiga musterõpetajaks
1931. aasta 23. novembril suri teenekas koolimees Tartus poissmehena ja maeti Otepää kalmistule. Oma rikkaliku raamatukogu pärandas ta Ilmjärve koolile. Temast jäid maha ka mitmed omavalmistud mööbliesemed ja raamatute köitmise press, mis hiljem koos sõjakeerisest säilinud raamatutega Palamuse koolimuuseumile kingiti. Nüüd võib neid esemeid näha sisustamas õpetaja Lauri (alias Ludvig Roose) kunagist kasinat elu- ja tööruumi.
Tänu Oskar Lutsu “Kevadele” on õpetaja Laurist saanud lastesõbraliku pedagoogi musterkuju. Kuid nagu kirjanik ise öelnud, on elu ja luule ise asjad ja nii on ka õpetaja Laur ja tema prototüüp Ludvig Roose erinevad isikud, kuigi üks on teise kuju loomisel prototüübiks on olnud.
ARVI LIIVA
