Seitsmevõistluses Eesti meistriks tulnud Piret Koll on kehalise kasvatuse õpetaja ja treenerina juba ligi kakskümmend aastat arendanud Jõgeva laste liikumisharrastust ning olnud esimeseks juhendajaks mitmetele endistele, praegustele ja ehk ka tulevastele kergejõustikutippudele. Sel aastal pälvis Piret Koll Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupi aastapreemia aktiivse tegevuse eest Jõgevamaa kergejõustiku edendamisel.
Vaid 22aastaselt tippspordist loobunud Piret Koll (neiupõlvenimega Rasina) paistis kergejõustikuareenidel silma oma mitmekülgsusega. Eesti meistriks tuli ta seitsmevõistluses ja tõkketeatejooksus, kahvatumat karva medaleid noppis ta aga ka erinevatel hüppe- ja jooksualadel.
“Mulle on kogu aeg meeldinud erinevaid asju teha,” ütles Piret Koll. “Eks see on siiani nii ka mu tööasjades ‒ ega ma ainult ühte asja päris põhjalikult ei suudagi teha,” lisas ta naerdes.
Seitsmevõistluses 5099 punkti
Aastal 1991 võitis Piret Pärnus toimunud Eesti meistrivõistlustel 4745 punktiga esikoha seitsmevõistluses, tema karjääri parimaks punktisummaks sel alal jäi aga aasta varem Tartus kogutud 5099 punkti, mis tõi Eesti meistrivõistlustel Virge Vissi ja Virge Naerise järel pronksmedali.
Kahekümne seitsme aasta tagune tulemus annab Piret Kollile Eesti kõige aegade edetabelis 45. koha. “Tagantjärgi oma tulemusi vaadates olen mõelnud, et üht koma teist oleksin võinud ka paremini teha…” jääb ka üleliidulistel noorte meistrivõistlustel sellel alal esikümnesse jõudnud Piret Koll siiski tagasihoidlikuks.
Veelgi kõrgemal on Piret Koll kergejõustiku jooksualadest ühel raskeimal, 400 meetri tõkkejooksus. 1985. aasta suvel Kiievis vaid 14aastasena joostud aeg 63,02 annab talle praegu Eesti kõigi aegade edetabelis 33. koha, Eesti rekorditabelis figureerib sama aeg tänaseni B-klassi tipptulemusena. Käsiajavõtuga mõõdeti Piret Rasinale samal suvel Lätis lõpuajaks koguni 62,4 sekundit.
“400 meetri tõkkejooksuga hakkasingi ma kõigepealt tõsisemalt tegema,” põhjendas Piret Koll nii noorelt saavutatud edu. “Jõudsin väga lähedale meistrikandidaadi normile, aga kuskil 8.-9. klassis otsustasin siiski mitmevõistlusele keskenduda, sest ma ei tahtnud nii ühekülgselt treenida.”
Trumbiks peab jooksualasid
Üksikaladest peabki Piret Koll oma trumbiks jooksualasid. “Tavaliselt kardavad kõik mitmevõistlejad 800 meetri jooksu, mina aga parandasin selle alaga alati oma kohta,” ütles ta. “Kolmesaja kuni kaheksasaja meetri distantsid olidki mul ilmselt kõige paremad.”
Kuuendas klassis õppides tuli Piret 300 meetri jooksus esmakordselt Eesti noortemeistriks, 1984. aastal võitis ta vaid 13aastasena 400 meetri jooksus oma esimese täiskasvanute Eesti meistrivõistluste medali.
Sportlasena meeldis Piretile ka kõrgushüpe, suurema edu saavutamine sellel alal jäi aga pikkuse taha. Samas on just kõrgushüppega seotud üks huvitav kurioosum. Nimelt on Piret Rasina nimi sellel alal Eesti kõigi aegade edetabelis 87. tabelireal 1987. aastal Minskis ületatud 1.73ga, statistikute poolt tabelisse pandud tulemuse õigsuse osas jääb Piret Koll siiski eriarvamusele. “Tegelikult jäi kõrgushüppes mu isiklikuks rekordiks 1.71,” ütles Piret. “Ma ei teagi, kust see 1.73 on tulnud. Ma ei ole kunagi isegi Minskis käinud, seal võistlemisest rääkimata. Kuna see vale tulemus ei ole väga tugev, siis ei ole ma seda vaidlustama hakanud. Olen ka ise kergejõustiku edetabeleid koostanud ning tean, et seda ongi raske teha.”
Narvast otse Võrru
Piret Koll sündis 1970. aasta 18. novembril Narvas, kuhu tema Lõuna-Eestist pärit vanemad olid tööle suunatud. “Isa töötas mööblivabrikus, ema Balti soojuselektrijaamas,” lausus ta. “Narvas elasime peaaegu minu seitsmenda klassi lõpuni, 1984. aasta kevadel kolisime Võrru.”
Spordi juurde jõudis Piret Koll Narvas juba päris väiksena, olles just alustanud õpinguid tollal Eesti Töörahva Kommuuni nime kandnud Narva 2. keskkoolis, mis oli siis ja on ka nüüd ainus eestikeelne kool piirilinnas. “Esimeses klassis kutsuti mind sportvõimlemise treeningutele, sest olin väiksena pisike ja paindusin hästi,” meenutas ta.
“Treeningud jäid aga keelebarjääri tõttu pooleli, sest Narvas olid kõik treeningrühmad venekeelsed, mina aga olin käinud ka eestikeelses lasteaias ning mu vene keele oskus ei olnud kuigi hea. Hiljem ei olnud vene keelega muidugi probleeme, kuid tol hetkel ei julgenud ma trenni minna ning nii see pooleli jäigi. Sportvõimlemise jaoks oleks ma nii või naa liiga pikaks kasvanud ja selle ala tegijat poleks minust kindlasti tulnud,” ei kahetse Piret Koll nüüd toonast tegu.
Enne kergejõustikutreeningutele jõudmist proovis Piret ka teisi spordialasid, erinevatel põhjustel aga ei sobinud talle nii korvpall kui ka ujumine. “Korvpallitreeningud mind millegipärast ei köitnud,” lausus ta. “Mulle meeldib küll palli mängida, ka praegu mängin treeningutel meeleldi korv-, võrk- või jalgpalli, aga võistelda mulle neil aladel ei meeldi. Olen rohkem individuaalalade tegija, mulle meeldib rohkem omaette nokitseda ning ma tahan ise oma asjade üle otsustada.”
Seejärel õnnestus Pireti vanematel läbi raskuste saada tütrele koht ainult Eesti soojuselektrijaama töötajate lastele ehitatud ujulas tegutsenud treeningrühma, ujumistreeningud jäid aga pooleli haiguse tõttu. “Haigestusin kopsupõletikku,” ütles Piret Koll. “Treeningutelt sain ma küll ujumisoskuse, kuid ujumine ei ole sellele vaatamata minu spordiala. Eks see tuleb kohe välja, et kes liugleb vees ja kes mitte. Ma pole ka hiljem suurem asi ujuja olnud – kui VTK mitmevõistlus oli kõigile koolilastele kohustuslik, siis oli just see ala vabariiklikel võistlustel minu kõige nõrgemaks küljeks. Muudel aladel olin tugev, ujumises läksid aga teised minust alati mööda.”
Kergejõustikutreeningutel hakkas Piret Koll käima neljandas klassis. “Sinna läksin ma hea meelega ja see ala sobis mulle kohe,” meenutas Piret Koll, kelle treeneriks Narva Spordikoolis oli Ljubov Tšernova, oma elu muutnud valikut.
Võrus suhtuti sporti hästi
Seitsmenda klassi lõpetas Piret juba Võru 1. keskkoolis, uues kodulinnas jätkas ta Viiu Gutmanni juhendamisel ka kergejõustikutreeninguid. “Võrus suhtuti sporditegemisse soosivalt,” meenutas ta. “Koolist käidi hästi tihti spordilaagrites ning kui ise vähegi viitsisid oma õppetööd jälgida, siis ei olnud sellega ka probleemi. Meie väga heal tasemel olnud suusatajad läksid näiteks oktoobrikuus kuskile Venemaale laagrisse ning tulid alles märtsis tagasi. See aga ei takistanud õppetööd, kõik lõpetasid kooli ja mõned isegi medaliga. Kõigil neil on ka edaspidises elus väga hästi läinud.”
Kergejõustiklastel toona Võrus staadioni puudumise tõttu kõige paremaid tingimusi ei olnud, kuid Piret Kolli sõnul see treenimist ei takistanud. “Käisin ka ise hästi palju laagrites, näiteks 1987. ja 1988. aastal olin Fred Kudu grupis. Mind kutsuti ka TSIK-i, kuid mul ei olnud selleks vajadust – kõik oli hästi ning mulle meeldis Võrus.”
Keskkooli lõpetas Piret 1988. aasta murrangulisel suvel, ülikooli minnes kaalus ta kehakultuuri kõrval ka ajaloo õppimist. “Mulle meeldis ka ajalugu, aga sport meeldis tol hetkel ikkagi rohkem,” meenutas ta noore inimese ees olnud valikut. “Mõtlesin tookord, et mis minust edasi saab – et kui õpetajaks tuleb hakata, siis olen juba parem kehalise kasvatuse õpetaja kui ajalooõpetaja. Muid variante, mis ajaloo õppimise korral oleks tekkinud, ei osanud ma tol hetkel mõeldagi.”
Pealegi tõid muutunud olud ajaloo õpetamisse suure segaduse. “1988. aastal keskkooli lõpetades jäi meil kuue kohustusliku lõpueksami hulgas olnud ajalooeksam üldse ära, sest keegi ei teadnud enam, mida küsida,” muigas Piret Koll.
“Tagantjärgi on mul hea meel, et ma tegin enda jaoks ilmselt ikkagi õige valiku,” lisas ta. “Tõenäoliselt oleksin ma hilisemas elus nii või naa sportlase või treeneri tee leidnud,” on Piret Koll kindel.
Mitmevõistlejakarjääri paremad tulemused saavutas Piret Koll neli aastat kestnud kehakultuuriõpingute ajal Tartu ülikoolis. “Esimesel aastal oli mu treeneriks Henn Vallimäe, edaspidi Jaanus Kriisk,” lausus Piret Koll.
“Ülikoolis oli hästi tore ja mulle seal väga meeldis. Ka õppejõudude hulgas oli palju toredaid inimesi – Rein Aule, Martin Kutman, Tõnis Matsin jt. Kursus oli meil hästi suur, sest meie oma poisid ei läinud enam sõjaväkke, kevadel tulid aga ülikooli tagasi nii need, kes olid sõjaväes olnud ühe aasta kui ka need, kes pidid ära olema kaks aastat. Lõpuks oli meil kursusel koguni seitsekümmend poissi. Mitmed neist on tänagi spordiringkondades tuntud tegijad, näiteks Indrek Kelk, Riho Räim, Urmas Tali jt.”
Ülikooliõpingute ajal tutvus Piret ka oma tulevase abikaasa, Jõgevalt pärit Hanno Kolliga. “Oleme Hannoga ühevanused, kuid kuna tema tuli Audentesest, kus õppetöö kestis kauem, oli ta ülikoolis kaks aastat tagapool,” rääkis Piret Koll. “Sattusime temaga Jaanus Kriisa juures ühte mitmevõistlejate treeningrühma.”
Pireti ja Hanno sporditeel on üks huvitav kokkusattumus – mõlemad kogusid oma mitmevõistlejakarjääri parimaks jäänud punktisumma 1990. aasta 30. ja 31. mail Tartus peetud Eesti meistrivõistlustel. Piret võitis 5099 punktiga seitsmevõistluses pronksmedali, Hanno oli 7193 punktiga kümnevõistluses kuues.
“Ma ei olegi edetabelit selle pilguga vaadanud,” naeris Piret Koll. “Siis me igatahes teineteist veel ei tundnudki.”
Esimene töökoht Kuuste põhikoolis
Üheksakümnendate alguse segastel aegadel polnud noortel ülikoolilõpetajatel töö leidmine enam kuigi lihtne. “Suunamist enam ei olnud, lõpetasime ülikooli nii, et me ei teadnud, kas üldse mingit tööd saab,” rääkis Piret Koll. “Üks tuttav õnneks mainis, et Kuuste põhikooli otsitakse kehalise kasvatuse õpetajat. Läksin vestlusele ja mäletan, et direktor küsis mu käest vaid ühe küsimuse – ega ma lapsi ei karda (olin hästi noor sel ajal, ülikooli lõpetasin 21aastaselt). Ütlesin, et ei karda, ning olingi tööle võetud.”
Pikad tööpäevad maakohas ei jätnud aga enam aega spordiga tegelemiseks ning Piret oli sunnitud tippsportlase karjääri lõpetama. „Pärast ülikooli lõpetamist üritasin veel aasta sporti teha, aga koolist jõudsin koju alles õhtul kella kuueks, siis ühel hetkel ma lihtsalt enam ei suutnud… Segaste aegade tõttu olid treenerid laiali jooksnud ning enam polnud ka treeningrühmasid. Hästi raske oli ka rahaliselt, sest õpetajatele ei makstud sageli palkasid õigeaegselt välja. Aga eks see oligi aeg, kus igaüks vaatas, kuidas ellu jääda.”
Kuuste põhikoolis töötas Piret kolm aastat. “Siis tulin ma Jõgevale,” ütles ta. “Hanno sai siia korteri ning ta soovis Jõgevale tagasi tulla, mul ei olnud ka selle vastu mitte midagi. Ja siis olin järjest neli aastat kodus.”
- aastal sündis Hanno ja Pireti perre Birgit, aasta hiljem Reena ning 1998. aastal Harri.
Aasta pärast poja sündi läks Piret Koll uuesti tööle, alustades poole kohaga kehalise kasvatuse õpetajana Jõgeva gümnaasiumis. “Rohkem ei plaaninudki, väikeste laste kõrvalt sobis poole kohaga töötamine mulle väga hästi,” lausus ta. “Minu jaoks õnneliku juhusena oli üks õpetaja just sel ajal koolist lahkunud ja sain tänu sellele kodu lähedal töötada. Tööpakkumisi oli toona ka Jõgeva linna lähiümbruse koolides, aga siis oleks lihtsalt rohkem rabelemist olnud.”
Meeldib õpetada väiksemaid lapsi
Sellest ajast saadik ongi Piret Koll töötanud samas koolis – kuigi mõne aasta eest pidi ta linna koolivõrgus toimunud muutuste tõttu töökohale uuesti kandideerima. “Jõgeva põhikooli kehalise kasvatuse õpetajaks kandideerimine oli minu poolt teadlik valik,” ütles ta. “Mulle meeldib lapsi õpetada, eriti just väiksemaid lapsi. Põhikoolis on õpetamise protsess ja õpetamise osakaal oluliselt suurem kui gümnaasiumis. Kui puhtalt kehalisest kasvatusest rääkida, siis gümnaasiumis on õpetamist juba küllalt vähe. Kes käib kuskil treeningrühmas, see on oma kindla eriala juba valinud. Kes käib tantsimas, kes palli mängimas, kes kergejõustikus. Oluline ongi see, et õpilane on leidnud endale ala, mis talle meeldib, ning ta hoiab ennast sellega vormis. Väiksematel on õpetamise osa oluliselt suurem ja mulle see meeldib.”
Tippsportlase raske tee on valinud ka Pireti ja Hanno nooremad lapsed. 20aastane Reena Koll on tulnud teivashüppes korduvalt Eesti meistriks ning jõudnud juunioride EM-võistlustel kuue parema hulka. 4.31ga kuulub tema nimele ka Eesti naiste teivashüpperekord. “Reena treenib ja üritab uut taset saavutada,” teab ema. “4.30-4.40 hüppamine ei annaks praegu enam mitte midagi, vaja oleks juba hüpata 4.50-4.60. Töö käib selle nimel ja ei ole mõtet väikseid eesmärke seada.”
Noorim laps, 19aastane Harri Koll on aga pürgimas kõige kõrgemasse tippu jäähokis. Möödunud aastal võitis ta Eesti jäähokimeistrivõistlustel Kohtla-Järve meeskonna koosseisus hõbemedali, käesolev hooaeg möödus Harril aga Ameerika Ühendriikides, kus ta mängis juunioride hokiliigas WSHL. “Selle liiga eesmärgiks on aidata noori jäähokimängijaid NHL-i,” märkis Piret Koll. Harri Koll käis Butte Cobras rivistuses hooaja jooksul väljakul 52 kohtumises ning viskas 15 väravat ja andis 17 resultatiivset söötu, meeskond jõudis play-off mängudes loodedivisjoni finaali.
MATI ALEV
