Mitme uue erakonna üha tõenäolisem osalemine riigikogu valimistel muudab ka toetustabeli tipus asuvate parteide konkurentsiolukorda.
Tegelikult on väike- ja alustavate erakondade rindel viimastel nädalatel alanud tormiline sagimine üllatav. Pikka aeg tundus, et kriitilist massi isegi ühe uue erakonna tulekuks 2019. aasta riigikogu valimistele ei teki kuidagi. Nüüd on dünaamikat mitmes suunas ja lahtine on küll nii see, kes uutest üldse erakonnaks saab, kui ka see, kas mõni olemasolev enne valimisi ära ei lagune, kuid midagi on kindlasti tulemas.
Kui Vabaerakonna juhatus kaks nädalat tagasi kriisikoosolekule kogunes, siis oli avalikkusele teadmata, et päästikuks polnud mitte niivõrd kuhjunud pinged, vaid endise esimehe Artur Talviku pingutused uue erakonna loomise suunas. Vaevalt, et keegi suudab täpselt kindlaks teha, kas Talvikul oli tõesti lootus Vabaerakonna juhtkond maha võtta ning seejärel koos Indrek Tarandiga partei ära kaaperdada, aga selline mulje erinevate allikate jutu põhjal tekib.
Viimase hetke erakonnad
Kuna samal ajal levis ärevus ka Roheliste erakonna ja parteiks saamist veel ametlikult mitte kinnitanud liikumise Eesti 200 ridades, siis võib küll uskuda, et Talvik, kas siis koos Tarandiga või ilma, kompas ka võimalust nende küljest mõni seltskond eraldada. Miks muidu tegid Rohelised pöördumise, kus kutsusid perekonnanimedeta Indrekut, Arturit ja Andrest mitte tülitsema ja üheskoos comebacki tegema, teiselt poolt aga arvustasid teravalt Vabaerakonda. Või miks oli Talvikul vaja dramaatiliselt Vabaerakonna suvepäevadele saabuda. Või miks ilmus nagu juhuslikult Tarandi intervjuu avaldanud laupäevase Eesti Päevalehe esiküljel Talviku personaalne poliitreklaam.
Aga asjad arenesid kiiresti ning täna on Talvik muutunud stsenaariumi alusel täitsa uut erakonda asutamas, siiski koos mitme kaaslasega, kes varem roheliste ridades tegevad on olnud.
Mitmes vormis korduv skisofreeniline vastuolu erakonna asutamise ja üle serva voolava kõikide erakondade kriitika vahel on tingitud tõsiasjast, et ilma erakonnata saaks riigikogu valimistel osaleda vaid üksikkandidaadina. Sel teel edu saavutada on keerulisem, kui erakonda luua, ja nii saab, vähemalt sõnades, eesmärgiks erakond, mis on „teistsugune kui muud erakonnad”.
Talvik jõudis teatega oma erakonnast ette Eesti 200st, kes oli varem paika pannud, et ametliku erakonnastumise infoga tullakse välja päev pärast 20. augustit. See, et president Kersti Kaljulaid kutsus 20. augusti kõnes teadlasi, kirjanikke, insenere, ajakirjanikke, õpetajaid ja arste taas poliitikaga tegelema, oli nii Eesti 200le kui Talvikule ja Tarandile toredaks üllatuseks.
Aga pilt kuus kuud enne valimisi on selline, et valimiskünnist asuvad suure tõenäosusega lisaks Vabaerakonnale ja Rohelistele ründama ka Eesti 200 ja mis iganes nime kandma hakkav uus roheline erakond Artur Talviku juhtimisel.
Võiks arvata, et sissetöötanud organisatsiooni ja kõrge toetusega erakondadel on ükskõik, mis künnise ääres toimub, kuid tegelikult nii ei ole.
Kadunud häälte saladus
Keskerakonna esimees Jüri Ratas ütles intervjuus ERRile: „Uute jõudude teke on positiivne, seda on vaja /…/ jõudu Eesti200le ja Artur Talvikule.” Peaminister on viisakas inimene ja ilmselt oli siiras, kuid samas on just tema erakonnal võimalik reaalselt võita, kui uusi erakondi valimistele palju tuleb.
Eesti valimissüsteem jagab viieprotsendise künnise alla jäänud erakondade hääled „ümber” ja premeerib lisamandaatidega valimiste võitjat. Seda on korduvalt juhtunud. Tuntuim näide on 2013. aasta kohalikelt valimistelt Tallinnast, kui valimisliitude ja väikeerakondade „kaotsi läinud” hääled andsid Keskerakonnale kolm lisakohta volikogus.
2015. aasta riigikogu valimistel pääsesid uutena üle künnise Vabaerakond ja EKRE ning „kaotsi läks” kõigest 1,8 protsenti valijate antud häältest. 2011. aastal jõudis parlamenti aga üksnes neli erakonda ning tervelt 10,5 protsenti häältest (sealhulgas rohelised 3,8 protsendi ja Rahvaliit 2,1 protsendiga) „läks kaduma”, võimendades valimised võitnud Reformierakonna tulemust.
Kui peaks juhtuma, et valimiskünnise alla jäävad nii Eesti 200, Talviku partei, Rohelised kui Vabaerakond, siis on 2011. aasta stsenaariumi kordumine tõenäoline. Küsimus on vaid, kas preemiakohad riigikogus saab Keskerakond või Reformierakond.
ANVAR SAMOST, kolumnist
