Aastas on 365 ööd. On see ikka mõistlik, kui need kõik maha magada, või tasuks vähemalt üks neist kaunitele kunstidele ohverdada? Põltsamaa lossihoovis pakuti ülemöödunud laupäeva viimastel ja pühapäeva esimestel tundidel võimalust kunsti, luulet, muusikat, teatrit ja filmikunsti nautida.
Paljud naissoost kunstiöölised kehastuvad kõigepealt kunstitöölisteks või õigemini käsitöölisteks: lõikavad kodunt kaasa võetud värvilise ärakantud T-särgi üheks pikaks ribaks ning heegeldavad selle ülijämeda heegelnõela abil ümmarguseks motiiviks. Motiivid õmblevad käsiteokoja perenaised Katre ja Kersti hiljem kokku vaipadeks, millega lossihoovis toimuvate ürituste ajal sealset lava kaunistada. Heegeldamisaktsiooni alustati juba mulluse kunstide öö ajal.
Tahaksime jõuda niikaugele, et saaksime selliste kaunistustega katta terve lavataguse,” ütleb Katre.
Et kunstiöö järgmised sündmused halastamatult peale suruvad, jääb mõnelgi motiiv lõpetamata ja nii võib kunstide öö ajal ikka ja jälle näha mõnd Kihnu naiste kombel käigu pealt käsitöö tegijat.
Kui kava järgi saabub aeg kirikutornist päikeseloojangut imetlema minna, sajab parasjagu vihma. Ehkki päikese nägemise võimalus on nullilähedane, otsustame siiski üles ronida. Võrdlen just tornitrepi viimastele astmetele jõudnuna vaateplatvormile viiva ovaalse luugi ja enda läbimõõtu, kui ülevalt kostab linnapea Jaani hääl: “Tule ruttu, näed veel päikese ära!”
Nii uskumatu kui see ka ei tundu, Felixi tehasehoonete ja Kuningamäe krossiraja tagant paistab tõesti punane päikesesiil, mille ma jäädvustada jõuan, enne kui see lõplikult silmapiiri taha vajub. Uudistame veel tükk aega seda, mis tornist paistab, ning alustame siis tagasiteed.
“Kui te veel näeksite, kui ilus on seal üleval kevadel, kui puud alles lehte minemas, või talvel härmatisega!” ütleb torni minejaid teele saatev ja tulijaid vastu võttev Põltsamaa koguduse “hea haldjas” Elvi. “Kadunud praost Kuurme jõudis minu pärast ükskord jõulude aegu juba muretsema hakata, kui ma torni läksin ja kaua aega tagasi ei tulnud, aga ma lihtsalt ei raatsinud alla tulla, sest seal üleval oli nii ilus.”
Pauku ja tuld
Põltsamaa veinisortide pimedegusteerimise teel äraarvamise võimaluse jätan kasutamata, sest olen oma sellealastest võimetest üsna kehval arvamusel. Pealegi annab rahva õue kogunemine tunnistust tegevuskunstietenduste algusest.
Esimesena astub üles Pärnu rühmitus Koolkond Mari ja Jasperi isikus. Jasperi “isasuse” sümbolitega mängiv etteaste lõpeb tühipaukudega, Mari heiskab aga lipuvardasse säraküünaldega kaunistatud kullatud suitsukana (“emasuse” sümbol?). Võib-olla panen oma tõlgendusega täitsa metsa, aga minu meelest irvitavad Mari ja Jasper natuke meie ühiskonnas võimust võtnud seksuaalsusekultuse üle.
Jõgeva Loomingulise Grupi ehk Sirja, Eike ja Margiti etteaste on märksa otseütlevam. Nad annavad publikule võimaluse endasse kogunenud pinged välja elada, pildudes kanamune vastu aiale kinnitatud lina. Rahva üllatuseks selgub, et osa mune on täidetud värviga. Värviplärakatega kaetud lina hakkab üha enam meenutama abstraktset taiest. Selle eluiga jääb paraku üürikeseks, sest taies valatakse süütevedelikuga üle ja põletatakse ära – koos publiku väljaelatud stressiga.
Põltsamaa kunstikooli juhataja Ethel ja vilistlane Kristiina kõnelevad oma etteastes inimestest, kes teevad suuri asju, ja kadedusest, mille see esile kutsub. Kolme tegevuskunstietenduse ühiseks nimetajaks on tuli. Tuli elustab ööd ja ergastab öö jahedusest ja niiskusest natuke kohmas pealtvaatajaid.
Luulet saabki rahvas nautida natuke soojemas ja valgemas kohas ehk galeriis pART. Põltsamaa kirjamees Henn-Kaarel loeb oma, viskiklubi liige Guido viski sünnimaa Šotimaa rahvuspoeedi Robert Burnsi loomingut. Kes tahab, võib vaadata sealsamas galeriis Koolkonna näitust või korrus allpool pressimuuseumi ruumides pressifoto näitust ja väljapanekut Eesti ajaloo murranguhetkede kajastustest ajalehtede esikülgedel.
Tuleval aastal suuremalt
Kehva ilma tõttu kavatseb kunstikooli juhataja Ethel rakupõletuse ja põlevate lennukite lennutamise ära jätta, ent kuna leidub siiski huvilisi, kes esimest näha ja teist proovida tahavad, pannakse keraamikaahi sooja ja tõrvikud, millest lennukeid süüdata, põlema. Kuni glasuuritud keraamika ahjus “küpseb”, on rahval võimalus osa saada tuliuue noortebändi esimesest rahva ees esinemisest. Pillide ja võimenduse sättimine võtab noortel muusikutel küll pisut aega, ent kui nad hoo sisse saavad, läheb rahvas nendega kenasti kaasa. Tõsi, vahepeal tuleb kontserdile vaheaeg sisse teha, sest Ethel kutsub rahva vaatama, kuidas esimest ahjutäit rakukeraamikat ahjust välja võetakse. Asi on vaatamist väärt: ahjust võetavad kuumad saviesemed hõõguvad pimeduses. Ja kui neid ükshaaval metallnõusse saepuru sisse asetatakse, lahvatab nõu kaane vahelt välja äge tuleleek.
Kui publik tagasi noortebändi kuulama läheb, otsustame koos Jõgeva Loomingulise Grupiga tasapisi kodu poole veerema hakata: ihu nõuab oma ehk antud juhul sooja voodit. Maailma esimene ulmefilm “Reis kuule” (valminud 1902), kunstikooli lõputööna valminud film “60” ja Põltsamaa sõpruslinna Kokemäe kaheliikmelise draamagrupi Kuresaapad pööraselt naljakas etendus “Kass ja hiir” jäävad meil kahjuks nägemata ja keldribowling kunstikooli koridoris mängimata. Vanus pole vist enam selline, mis öö otsa kunsti nautida lubaks. Aga see ei tähenda, et me tuleval aastal jälle kunstide ööle ei tuleks.
“Kahel esimesel korral levitasime eelinfot kunstide öö kohta rohkem oma tutvusringkonnas. Nüüd, kui asi väiksema ringi peal testitud, julgeme asja juba laiemale publikule välja pakkuda,” ütleb kunstikooli juhataja Ethel Hakkaja hilisemas telefoniusutluses, lisades, et kunstide öö on lossihoovis tegutsejate – kunstikooli, muuseumi, käsiteokoja, Põltsamaa muuseumi, pressimuuseumi ja koguduse – ühisprojekt, mida tänavu toetas kultuuriministeerium. Tuleval aastal tuleks Etheli meelest veelgi suuremat rõhku panna tegevuskunstile ning kaasata enam noori ja professionaale. Ning teha veel vägevamat tulevärki.
i
RIINA MÄGI
