Ülikooliõpingute ajal tundus kõige igavam aine olevat kodanikukaitse: tudengid pidid arvestama ammoniaagi vallapääsemisega Tartus, arvutama välja riskid ja võtma vastumeetmed. Teoreetiline jamps, mõtlesid ilmselt paljud.
Pärast 4. oktoobri õnnetust, kui Ungaris Kolontari küla lähedal vallandus alumiiniumitehasest toksiline muda, ei tundu kodanikukaitse sugugi enam nii teoreetiline. Mudalaviinis sai surma üheksa inimest ja Kolontari küla muutus elamiskõlbmatuks.
Teine mudalaviin
Vahepeal ähvardas aga tervet Euroopat oht, et saaste mürgitab Doonau, mis oleks tähendanud juba suuremat mõõtu katastroofi. Happeline muda küll Doonausse jõudis, ent selle mõju jäi kardetust väiksemaks.
Probleem ei ole samas sugugi kadunud, sest Ungari ennustab teist mudalaviini samast alumiiniumitehasest ja nii ongi madjarite riik palunud abi Euroopa Liidult, kes on sinna saatnud juba ka oma eksperdid.
Eelmisel aastal jõustunud Lissaboni lepingu 196. artikkel annab Euroopa Liidule senisest paremad võimalused appi tulla: “Liit soodustab liikmesriikide vahelist koostööd, et tõhustada loodusõnnetuste või inimtegevusest tingitud õnnetuste ennetamiseks ja nende eest kaitsmiseks loodud süsteeme.”
Ent heameel on neid ridu kirjutades tõdeda, et just praeguseks on Euroopa Liit jõudnud Lissaboni lepingu üldsõnalisusest ka kaugemale, avaldades 26. oktoobril katastroofivalmiduse strateegia.
Vastses strateegias on kaks põhilist punkti. Esmalt panustab Euroopa Liit tervikuna rohkem õnnetuste ennetamiseks ja tõrjumiseks. Selleks aga tuleb välja selgitada, missugused on võimalikud õnnetusstsenaariumid ja mida liikmesriigid võiksid Euroopa Liidu käsutusse anda. Loomulikult on need omavahel seotud – ilma nendeta ei ole võimalik ette kujutada ka vajalikke vahendeid.
Hädaolukordadele reageerimise keskus
Teine punkt on aga hädaolukordadele reageerimise keskuse loomine. Strateegia järgi ühendab keskus humanitaarabi ja kodanikukaitse kriisikeskused, kogudes seitse päeva nädalas ööpäev läbi mõlema valdkonna kogemusi ja aktuaalset teavet. Samuti jälgib keskus ohte, annab varajasi hoiatusi ja koordineerib ELi reageerimist tsiviilelanikkonda puudutavatele katastroofidele.
Euroopa Liidu kui terviku toimimine on kindlasti parem võimalus loodusõnnetuste ennetamisel, tõrjumisel ja likvideerimisel kui iga liikmesriigi eraldi tegutsemine. Ent EL ressurss ei ole jumalast antud, vaid liikmesriigid peavad selleks ka panustama. Loomulikult jääb alles liikmesriigi enda oskusteave – eks kohapeal tuntakse kodukanti ikka kõige paremini, kuid vajalikud vahendid ja eelkõige abiks käivituv mehhanism tulevad ELi poolt.
Eesti president Toomas Hendrik Ilves meenutas 14. oktoobril Tallinnas peetud Euroopa regionaalpoliitika konverentsil Läänemere strateegiat, kuid ka meid varitsevaid ohte. “Strateegia abil on võimalik välja töötada lahendused paljudele probleemidele: inimtegevuse tagajärjel halvenev merevee kvaliteet, eutrofeerumine, naftatankerite arvu ligi kümnekordsest kasvust tulenev katastroofioht,” tsiteeris presidenti postimees.ee.
Senised tankeriõnnetused Eesti ranniku lähedal ongi näidanud, et Eestil üksi pole tekkinud reostusega toimetulemiseks piisanud vahendeid. Abi on saadud peamiselt Soomest. Ent mõelgem presidendi sõnadele, mille järgi on naftatankerite arv kümnekordselt kasvanud – seega on kasvanud ka õnnetuste tõenäosus.
Samastumine hädasolijatega
Loomulikult on ka midagi tehtud – tankerid on muutunud ohutumaks, Eesti on saanud juurde vahendeid ja inimeste keskkonnateadlikkus on suurenenud. Kuid on suurenenud ka nafta tarbimine maailmas ja vanasõnagi ütleb, et parem karta kui kahetseda. Euroopa Liit on oma pressiteates välja toonud, et viimase 20 aasta jooksul on suurõnnetustes hukkunud ligikaudu 90 000 eurooplast ja need on otseselt mõjutanud rohkem kui 29 miljonit inimest.
Nii et küsimus pole pelgalt Ungari mürgises mudas, vaid vajadus Euroopa Liidu abi järele võib jõuda väga kiiresti ka siia. Samastumine hädasolijatega on Euroopa Liidu üks põhitunnuseid, millel põhinebki solidaarsus.
Ent tunnetest üksi jääb väheks. Mida automaatsem on üle-euroopaline mehhanism, mis käivitub õnnetuste korral, seda kindlamalt saame me end tunda. Kui ette kujutada, missugused mehhanismid käivituvad näiteks kõne peale numbril 112: kõne registreeritakse, päästetiim sõidab välja mõne minuti jooksul ja kõik teavad oma ülesandeid. Midagi sellist Euroopa tasemel veel ei toimi.
Läänemere ja Doonau näited pole päris juhuslikud. Lisaks asjaolule, et Doonauga seostus kõige viimasem meediasse jõudnud suurõnnetus Euroopas, tuleb meenutada tõika, et mõlemad piirkonnad on saanud endale ka ELi strateegia. Läänemere strateegia on küll kaugemale jõudnud kui Doonau oma, kuid just Läänemere äärne koostöö andis tõuke ka Doonau strateegia tekkeks. Ütlemata kahju, kui kummaski piirkonnas midagi juhtuks. Praegu on vaatamata Ungari õnnetusele siiski võimalik mõlemas piirkonnas edasi liikuda.
Euroopa Liidu tõhusam kriisimehhanism toimib ka väljaspool ühendust. Senised suurõnnetused näiteks Haitil, Pakistanis ja tsunami laastamistöö Kagu-Aasias 2004. aastal on viinud Euroopa Liidu ja muidugi maailma üldsuse tervikuna ka nendesse piirkondadesse. Ent nagu näitas tsunami 2004. aastal, jäi sellele reageerimine hiljaks. Süü ei lasunud Euroopa Liidul, kuid on selge, et tõhusama kriisimehhanismi toel saaks palju rohkem ära teha.
Muidugi jääb alles inimese põhiolemus iga päev mitte ohtudele mõelda, kuid suure tõenäosusega tuleb õnnetusi veel ette. Selleks peabki olema parem süsteem, mis õnnetustega tegeleb. Esimesed ja olulised sammud selles suunas on tehtud. Ja ka kodanikukaitse loengutes tasub tähelepanelik olla
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. Selles artiklis väljendab ta isiklikke vaateid.
i
ERKKI BAHOVSKI
