Mõni nädal tagasi liigutas mind hingepõhjani üks elupildike. Vöötrada pidi taarutas üle äärelinna tänava pardipere – ema ja seitse-kaheksa pisikest prääksnokka. Mõlemal pool sebrat seisis autokolonn ning tuuleklaaside tagant paistis sooje ja mõtlikke naeratusi kannatamatusega kahasse.
Kui sinikaelad olid turvaliselt üle tee jõudnud ja autojuhid haarasid käigukangide järele, ilmus tee äärde valge nokatsmütsiga noormees elektrilises ratastoolis. Ta põlvedel lebas kimp heleroosasid kobarnelke ning ta näost kiirgas sedavõrd heledat elurõõmu ja sõbralikkust, et sohvrid tõmbusid taas nagu üks mees ootele. Noormees sõitis üle vöötraja, läkitades hüva- ja kurakätt õhusuudlusi. Ta näis nii õnnelik, et teda vaadates hakkas südame ümber soe.
Võib näha vaid kolmanda silmaga
Sel hetkel ihkasin kogu hingest, et oskaksin kaasinimese pilkudest nende soovunelmaid ja isikliku õnne valemeid välja lugeda. Tahtsin aru saada, miks mõned inimesed ei suuda olla õnnelikud, omades tuhatkordselt seda, mis teistel puudub, ja kuidas mõistavad nood teised puuduvatki täiusena defineerida.
Adusin, et õnne on teinekord võimalik näha ja ära tunda üksnes kolmanda silmaga, nagu ka seda, mida ja kui palju me elult tegelikult vajame. Arvasin Beth Mende Conny kombel, et pole olemas võimatuid unistusi, on vaid piiratud ettekujutus võimalikkusest.
Hiljuti kirjutasin terviseajakirjas loo Tiiast, keda tunneb “Ratastoolitantsu” ja Hagi Šeini ning pihtimusliku raamatu „Ärge lööge mind enam” kaudu kogu Eestimaa.
Ma ei rääkinud Tiia raskest puudest, sest kui inimene peab ise end tavaliseks, pole kõrvalseisjal mingit õigust piiluda ta teisitiolemisse. Vaikisin maha ta mineviku, sest liiga sageli on Tiia võitlustest ja kaotustest tulvil elu viimse rootsuni alasti kistud. Ma jätsin puudutamata invamaailma üksilduse, sest tegus naine on ratastooliga ammuilma üksilduse piiridest välja, liikuvasse, muutuvasse ja kohati mõistetamatusse maailma sõitnud.
Tegin juttu hoopis armastusest, mida on raskem, ent palju vabastavam igaveseks pidada kui viha, ja et igas olukorras iseendaks jäämine on keeruline, ent nauditav kunst. Nagu ka haavatavuse maskeerimine vapruseks, sealjuures pisimat õnneivagi alal hoides.
Õnne tumedam pool
Teadsin kirjutades, et vaid vähesed tunnistavad täiuslikuks õnneks ühe purunenud ja haiget saanud naisesüdame, sisemised seinast seina võnked, kümme varvast, mille abil saab nõusid pesta, tolmu pühkida, arvutisse mõtteid sisestada, lilli, loodust ja ka omaenese hinge maalida. Vähesed suudavad kalliks pidada hetke, millest mineviku varjud iialgi lahkuma ei kiirusta. Neist saab lihtsalt õnne tumedam pool.
Panin kirja mõned Tiia mõtted, sest need tundusid nii terved, õiged, tõelised, igavesed: “Inimesel peab olema julgust olla õnnelik täna, kohe ja praegu, sest homme võib juba hilja olla. Armastus on hoolivjulge, vihkamine aga valelik, vaenulik. Iseendale ja teistele andestamine on oskus omaette, kõige raskem aga on endale silma vaadates andestada oma ekslikule minale elus tehtud vigu või teistele öeldud halbu sõnu. Kurjuski on millekski hea, ja sellele järgnev headus polegi vist headus, pigem hoopis hariv elutarkus, oskamaks teisi mõista, aidata ja toetada. Peeglisse vaadates on võimalik näha mitte üksnes oma näolappi, vaid ka südant. Lauslollus on see, mida pole võimalik sallida ja mõista — mitte inimlik lollus, vaid niisugune, millel puudub empaatiavõime. Kahju, et kui inimene on kurb, aetakse kurbus ja viha sageli segamini – säärane arvamus lisab kurbusele kurbust juurde. Tihti otsustatakse meie eest, mida võib ja mida mitte. Pärast imestatakse, miks on meil nii palju õnnetuid inimesi. Aegajalisi nõrkushetki on tarvis, et saada selgust, kui palju tegelikult suudetakse ja kui tugev ollakse. Õnne tuleb leida ja näha südamega. See võib peituda rohulibles, padjale põikavas päikesekiires, uues tapeedis toaseinal. Silmapilgus. Kõiges…”
Tiia arvab, et kui ta maaliks oma elu, oleks põhitoon roosa. See on soe, helde, salliv, andestav, unistav värv. Õnne valem aga peituvat armastuse, mõistmise ja mille iganes jagamises nendega, kes meie kõrval.
Mõtlesin sel hetkel, et miks küll meie, terved, tugevad, vaprad ja ilusad, kuulsad, jõukad ja kummalised, niimoodi mõelda ja öelda ei oska – sageli…
<span style=”mso-spacerun: yes”>
URVE TINNURI
