Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu kuulutas 94 aastat tagasi välja Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele. Selles öeldi, et “Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides kuulutatakse tänasest peale ISESEISVAKS DEMOKRAATLISEKS VABARIIGIKS”.
Tee Eesti iseseisvumiseni kestis sajandeid ja oli okkaline ning vastuoluline. Ühiskondlikult aktiivsed ja eestimeelsed loomeinimesed otsisid võimalusi rahvast tardumusest äratada. 19. sajandi keskel alanud eestlaste rahvusliku eneseteadvuse arengule aitasid kaasa meie kandi mehed Karl August Hermann, kes oli võimeline väga sugestiivselt muistse vabadusvõitluse romantikat ja isamaa-armastuse paatost muusikaliselt väljendama, ja Carl Robert Jakobson, kes oli veendunud, et rahvas võib “õigusega oma enese jalge peale” saada, kui ta hariduslikult on küllaldaselt edasi jõudnud.
Hariduse kui valguse poole püüdlemine on olnud ikka meie rahval au sees. Rahvastiku kasv ja huvi teadmiste vastu tingis vajaduse uute koolimajade ja haritud pedagoogide järele. Loodud soodsad tingimused avaldasid omakorda märkimisväärset mõju hariduse levikule talurahva seas.
Ühiskond areneb aga oma reeglite järgi ja tänaseks oleme jõudnud seisu, kus ei jätku enam piisavalt õpilasi, et saaksime endise koolivõrguga jätkata.
Rahvaarvu vähenemine annab tunda mitte ainult hariduses, vaid kogu maakonna majanduses, ühiskondlikus transpordis, tööturul ja elukeskkonna kvaliteedis suurematest keskustest kaugemal.
Et muutustega toime tulla, peame leidma oma võimalused, milleks on ettevõtlike inimeste väärtustamine, paikkonnale sobiva ettevõtluskeskkonna loomine ja hea omavaheline koostöö. Peame seadma eesmärgiks noorte parema sidumise kohalike sotsiaalsete võrgustikega, maakondliku ja kohaliku identiteedi tugevdamise, kodutunde kasvatamise.
President Lennart Meri on öelnud: “Riigi ja rahva ülesehitamise tööd ei saa me kellegi teise kaela veeretada, niisamuti peame end oskama ise kaitsta. Võtame end kokku ja selle asemel, et Tänassilma jõgi Piritale ja Munamägi Toompeale tuua, arendame Eesti trumpi ja hajutame asustuse üle maa. Talitame nagu teised riigid oma ühiskonna moderniseerimisel. Soome ehitas end kiiresti üles raha ja vaimu liidu abil. Koondame meiegi end täie jõuga nendele ülesannetele. Siis jõuame ka selleni, mida kutsume õnneks.”
Meie maakond on valdavalt põllumajandusliku tootmise kallakuga ning õnneks jäi see tootmisharu vaatamata rasketele aegadele püsima. Selle eest tuleb tunnustust avaldada leidlikele ettevõtjatele ja paindlikule juhtimisstrateegiale. Kindlasti oli üheks soodustavaks teguriks edukalt läbi viidud omandi- ja maareform. Põllumajanduse edendajalt Jakobsonilt pärineb tuntud fraas, et ainult “see rahvas üksi võib oma vabaduse peale julge olla, kelle liha ja leib omaenese päralt on”.
Tänan kõiki jõgevamaalasi panuse eest kodumaakonna arengusse. Kõigi meie koostöö, üksteise toetamine ja mõistmine on aluseks kodutunde loomisele ja õnnelikumale põlvele, nagu seda lootsid meie riigi loojad.
Palju õnne Eesti Vabariigi 94. sünnipäeval!
i
VIKTOR SVJATÕSEV, maavanem
