Sel nädalal tähistab Omniva kullerinädalat, seetõttu võtsin ühendust Jõgeva Omniva kontoriga, et jälgida ja tutvustada ühe kulleri igapäevast tööd. Postikuller Karin Valdt, kes sõidab Maarja ringil, oli meeleldi nõus mind oma tööringile kaasa võtma.
Kell 6.00
Väljas on veel pime. Jõuan kokkulepitud ajaks Jõgeva Omniva kontorisse, kus näen Karinit oma laua taga askeldamas. „Täna hommikul on „päkapikud“ juba lehed kokku pannud,“ naerab Karin. Selleks heaks inimeseks osutus Palamuse kuller. Tavaliselt paneb postiljon need ise kokku, kuid kui kellelgi aega üle jääb, siis aidatakse ka teistel lehed kokku voltida. Karin loeb lehed üle, et kõik oleks koguseliselt õige.
Kell 6.11
Vaikuses on kuulda vaid paberi sahinat. Kontoris komplekteeritakse ajalehti ehk pannakse need kanderaamatu järgi kokku. Igale ajalehele kirjutatakse inimese perekonnanimi või kortermaja number. Postiljonile on oluline, et ajalehed oleksid kindlas sõidujärjekorras, et teaks, kus tuleb peatuda.
„Vihik on mul hästi kapsas – see on autos kogu aeg kaasas,“ naerab Karin kanderaamatut näidates. Ajalehti on kindel arv ning kui komplekteerides on midagi valesti läinud, tuleb kõik uuesti üle kontrollida. Hakkame kirju ja ajakirju lehtede vahele panema ning vaatame üle pensionid.
Iga kuu valitakse ökonoomseim sõitja
Kell 7.36
Toimetused kontoris on lõpuks tehtud, paneme pakid ning kastid kirjade ja lehtedega autosse. Karin võtab kaasa ka kiipkaardi, millega registreeritakse tööpäeva algus ja lõpp, lisaks jälgitakse, kes sõidab kõige ökonoomsemalt, pidades silmas kiirust, kütusekulu jne. Karin on saanud kuu parima ökosõitja tiitli.
Väljas on hämar, udune ja tibutab. Alustame oma sõitu mööda Piibe maanteed Maarja-Magdaleenasse. Liigume Luua suunas ning pöörame Kaiavere teele. Kuna Karin autoga sõites raadiot ei kuula, sest see segab tema süvenemist, siis räägime sellest, kuidas ta Omnivasse jõudis. „Otsisin tööd ja avastasin, et see on selline vaheldus, tööl saab nii liigutada kui ka istuda,“ rääkis Karin, kel täitub sel detsembril aasta Omniva ridades ning talle meeldib see töö väga ja ka töökaaslased on toredad. Kui nüüd ta juba teab, kuhu posti peab viima, siis alguses oli kõik vihikusse üles kirjutatud, kuhu ja millise sildi juurest tuleb ära keerata.
Kell 7.57
Oleme lõpuks jõudnud esimese postkastini. Jätkame oma teekonda, mis läbib Elistvere ja sealt edasi Juula suunas. Räägime, millised on halvad ja millised head postkastid. Karini sõnul on kõige halvemad postkastid need, kus on ees luugike ja ajalehte peab väänama. „Mõnel on nii, et kui on paksem leht, siis tunnedki, et lõhud ajalehe ära,“ ütleb postiljon.
Kõige paremad postkastid on veidi suuremad ja sellised, kuhu saab pealt ajalehe sisse panna. Samuti võiks postkastil olla inimese nimi. Karini sõnul on nimed tavaliselt kas peale trükitud või markeriga kaane alla kirjutatud – need on ka kõige paremad viisid nime märkimiseks.
Võimalik näha igasuguseid metsloomi
Kell 8.46
Täna on pensionipäev, jõuame esimese pensionäri juurde. Ootan Karinit autos ning pärast mõneminutilist kliendiga vestlemist tuleb postiljon tagasi šokolaadiga. „Mõni tore tädi annab vahepeal maiustust,“ räägib Karin ja meenutab, kuidas ta ükskord pidi pikemat aega töölt eemal olema ning kui ta naasis, olid inimesed rõõmsad, et ta tagasi on. See tekitas tema sõnul sooja tunde.
Kell 8.53
Üle tee jookseb kits. Lisaks neile loomadele on Karin näinud ka oravaid, rebaseid, metssigu ning kevaditi kohtab kõikjal jäneseid. „Käisin üht tähitud kirja metsa sees asuvasse majja viimas, nägin põtra kahe suure vasikaga. Vana põder läks üle tee, üks vasikas jäi teisele poole teed ja teine hakkas minu ees jooksma,“ meenutab Karin.
„Ükskord oli naljakas juhus. Lendama õppivad kurepojad olid keset teed, eks nad ehmusid, kui tulin, tõusid lendu ning lendasid üksteisele otsa ja kukkusid maha. Siis teadsin, et sellest kurvist tulen edaspidi vaikselt.“
Autojuhile väga hea sõidupraktika
Kell 9.21
Meile sõidab vastu höövel, ja kuna tee on kitsas, siis sõidame põllul. Postikulleri sõnul annab mõnes kohas ilusti ka teed mööda minna, kuid seekord ei olnud võimalik. Karin on tänu tööle saanud väga hea sõidupraktika. „Mul on rohkem praktikat kui mõnel võib-olla aastatega,“ nendib ta.
Kell 9.47
Teeme metsa vahel söögipausi. Karin on kaasa võtnud võileivad, mida ta ka minuga lahkesti jagab. Uurin, kas ta ka ajalehtede lugemiseks aega leiab, millele vastab ta eitavalt. Varem jõudis ta ajakirju lugeda, kuid nüüd vaatab üle vaid mõne pealkirja, mis ajalehti kokku pannes silma jääb.
Kell 10.35
Jõuame oma ringiga korraks Maarja-Magdaleenasse, kus üks klient tellib uue lehe. Liigume edasi Otslavale. „Sellel ringil on kõik parempöörded. See on nagu karikakar, Maarja-Magdaleena on keskel südamik ja siis käid mööda õielehti,” toob postiljon leidliku võrdluse. Karin on juurde õppinud ka Vaimastvere ringi, sest tahetakse, et üks inimene oskaks kahte ringi sõita. Kui kellelgi juhtub midagi või keegi soovib puhkepäevi saada, siis on olemas veel üks töötaja, kes seda ringi sõita oskab.
Kell 11.00
Oleme taas Maarja-Magdaleenas. Karin pakub mulle hommikul saadud šokolaadi. Uurin, kas iga päev sama ringi sõites rutiini ei teki. Ta on enda sõnul selle peale mõelnud, kuid mingis mõttes see ka meeldib talle, annab turvatunde. Ring on küll sama, kuid iga päev on erinev.
Kell 11.17
Oleme asulas lõpetanud ja sõidame Kudina poole. Karin räägib, kuidas korjas endale vahepeal kive kaasa ja viis koju, et neid ümber kaevu seada. Idee tekkis tal postiringil sõites ja teisi samasuguseid kaeve vaadates.
Mõnikord on ootamatud teeolud
Kell 11.47
Jõuame lõpuks Kudinale, meie jutt on jõudnud koerteni. Üldiselt tal koertega probleeme ei ole. „Koerad, kes alguses haukusid ei tee minu peale nad enam häält. Kui näiteks asendaja tuleb, siis hakkavad haukuma, minuga on ilmselt harjunud,“ räägib Karin.
Kell 12.28
Lehed said otsa ja jõuame Palamusele, et jätkata teekonda Kuremaa poole. Teeme juttu teeoludest ning Karin meenutab, kuidas ta on tiheda tuisuga paarisaja meetri kaugusele jalgsi pensioni kohale viinud.
„Talvel oli mul libeduse vastu oma tuhk autos kotiga kaasas,“ tunnistab postiljon. See on teda mitmel korral hädast välja aidanud. Kuid siiski on ka lumevalli kinni jäädud. Kuni ta ise autost välja sai, et olukorda hinnata, olid abilised juba lumelabidatega kohal. „Talvel läheb rohkem aega, sest mõnda kohta tuleb jalgsi minna, autoga ei pääse ligi,” nendib ta. Vahel on ootamatud teeolud, teed on kas jäised või kevaditi väga porised. Oma kogemus poriga on Karinilgi olnud, kui mudasel teel tund aega poole meetri kaupa välja pääseda proovis. „Pärast seda otsustasin, et kui teeolud ei luba, kõnnin pigem need mõned sammud jala.“
Kell 12.45
Oleme jõudnud ringiga tagasi Jõgevale. Karin viib kontorisse pakid ja kirjad, mida ei saanud väljastada ning allkirjastab ja vormistab dokumendid. Tühjendab auto ja registreerib uuesti ära kellaaja, auto numbri ja isiku ning annab võtmed üle. Mõnikord, kui auto on väga porine, tuleb seda ka pesta. Meie huvitav hommikupoolik on läbi saanud, jätan Karini veel kontorisse toimetama.
DEIVI SUISTE
