Majandussurutise algus ega lõpp ei ole täpselt dateeritud, kuid üldiselt võib väita, et masu on seljataha jäämas. Kuidas elasid rasked aastad üle omavalitsused ja kuidas edasi minna, sellest räägivad Vooremaa vestlusringis Jõgevamaa omavalitsuste liidu esimees, Põltsamaa vallavanem Toivo Tõnson, Tartumaa Omavalitsuste Liidu esimees, Tartu vallavanem Aivar Soop ning Riigikogu liige Aivar Kokk.
Riigikontrolli hiljutise auditi kohaselt on omavalitsused masu ajal rahapuudusele viidates loobunud mõnede teenuste osutamisest või vähendanud nende mahtu. Millistest teenustest jutt konkreetselt käib?
Aivar Soop: See aeg oli ikkagi üliraske, kuna see kõik tuli nii ootamatult. Paljudel inimestel tuli palgata puhkust võtta, osa koondati, kärbiti palka. Ei saa öelda, et mõni teenus oleks päris ära kadunud, vaid kvaliteet oli võib-olla viletsam. Mulle isiklikult tundub, et on kaks valdkonda, kus andis raha ära võtta: esiteks haridus, sest omavalitsuste eelarvest läheb umbes pool haridusele. Osteti vähem kriiti, paberit. Teine oli teederaha, kust oli hea võtta. Samas oli tohutu lumi ning selle tõrjeks tehtud tööst ei jäänud ju jaanipäevaks midagi järele, kuid suviseks teehooldamiseks jäi raha väheks. Kolmandaks ka inimlik pool — kärbiti palku ja koondati.
Õhku oli eelarvetes palju
Toivo Tõnson: Arvan samuti, et ega ühestki teenusest päriselt loobuda saa. Vaevalt ainult masu pärast kuskil raamatukogu kinni pandi või lasteaed suleti, seda kindlasti mitte. Küll aga vaadati kriitilise pilguga kulutused üle. Oleme päris ausad, eks seda õhku oli eelarvetesse sisse pumbatud ka, olime pidevas tõusus ja igal aastal arvestasime eelarvele 5-10 protsenti kasvu. See maksis kätte. Aga eestlased on vintsked ja tulevad kõigest välja. Halb on see, et samal ajal ka laste arv vähenes, mis samuti laekumisi vähendas.
Aga omavalitsustele mõjusid ka riigipoolsed löögid “allapoole vööd”. Näiteks programm, millega tõstsime lasteaiapedagoogide palku. Riik andis selleks pool ja omavalitsused pool raha, kuid siis riik korraga loobus ja soovitas valdadel palku vähendada. Mõningaid kärpeid ei olnud nii jõuliselt võimalik teha, sest lõppude lõpuks, kes neid pisarais nägusid jõuab vaadata. Aga kärpeid sai tehtud ja pole teada, et mõni omavalitsus oleks pankrotti läinud. Mõned saneerimised olid, aga see on üle elatud ja minnakse edasi.
Soop: Raske oli neil, kellel olid tehtud pikaajalised lepingud. Näiteks teede projekteerimisel-ehitamisel oli töö planeeritud kolmeks aastaks arvestusega, et riigilt tuleb raha, kuid siis võeti kõik järsku maha. Siis tuli ka eurole üleminek, kus omavalitsused ei võinud laenu võtta, ja tekkis patiseis – raha pole ja laenu ka ei saa võtta, aga leping on, mida tuleb täita. Kes süüdi on? Süüdlast ka nagu ei olegi.
Olen nõus, et õhku oli eelarvetes palju, sest me kõik olime eufoorias. See aeg oli selles mõttes positiivne, et vaadati üle, kuidas efektiivselt ja ökonoomselt tegutseda.
Ametnikud peaksid inimeste juurde minema
Kokk: Aastatel 2005-2007 kõigi omavalitsuste tulubaas kasvas ja paljudes kasvas ka töötajate arv. Kui tänast seisu vaadata, siis on see just selline nagu enne buumi. Vahest sai palju asju ära tehtud, mida muidu poleks tehtud.
Mulle meeldib, et kaks-kolm aastat on väga rasked olnud. Paljud volikogud ja omavalitsusjuhid on hakanud mõtlema, kas on võimalik nii edasi minna, nagu tänaseni on mindud. Siin laua taga on suurte omavalitsuste juhid, kes tulevad riigi seatud ülesannetega toime, aga on väikseid omavalitsusi, kus ei ole võimalik nii palju inimesi tööle võtta. Vahest on kätte jõudnud aeg mõelda, kuidas koostööd teha ja edasi minna, et igas külas oleks võimalik avalikke teenuseid pakkuda. Täna istub ametnik vallakeskuses, kuid külasse ta ei jõua. Oleme lõõpinud, et ehk tuleb osta korralik buss, kus on sees raamatukogu ja kabinet ning ehitusspetsialist, maakorraldaja või keegi kolmas sõidabki erinevatel päevadel eri küladesse ja võtab seal vallakodanikke vastu. Me loodame, et inimesed saavad tulla ametnikuni, aga tegelikult peaksid ametnikud inimese juurde minema.
Me ei suuda täna üksinda haridusvõrgu probleeme lahendada. Ükski omavalitsus ei pane heal meelel kooli kinni, kuid laste arv väheneb drastiliselt nii Jõgevamaal kui Tartumaal. Pole enam esimesse klassi minejaid, ka algkoolides ei ole enam lapsi, rääkimata gümnaasiumidest. Toetan seda, et algkool peab olema kodule võimalikult lähedal, kuid juba põhikool peaks olema vallakeskne ja gümnaasiume ei saa olla kümneid, kui tahame head haridust anda.
Soop: Raamatu- ja infobussi mõte on hea. Eriti peaks mõtlema sellele, et kõige raskem oli masu ajal neil omavalitsustel, kus ka elanike arv vähenes. See võimendas probleeme. Kui sellistes valdades ametnike arvu vähendada, siis peaks teenuste tagamiseks koostööd tegema naaberomavalitsustega. Koostööd teevad aga inimesed, mitte omavalitsused. Kui inimesed omavahel ei sobi, siis ei pane ükski jõud neid koostööd tegema.
Linna- ja vallavalitsuste eelarved on taas kosuma hakanud. Kas pole ohtu, et oma töö efektiivsemaks muutmisele ei pöörata enam tähelepanu, sest taas hakkab raha piisama.
Kokk: Tulubaas on üks asi, aga inimeste arv väheneb meil kõigis omavalitsustes. Sellest jäävad koolimajad tühjaks, lasteaedades täna on lapsi, aga sealgi pole järgmisel seitsmel aastal midagi rõõmustavat oodata. Kui külad jäävad tühjemaks, peame rohkem teenust kohapeale viima, et inimesed tunnetaksid riigi kohalolu. Annaks jumal, et ka uued volikogud näeksid, et oluline on olla inimeste, mitte iseenda jaoks.
Teenustebuss käima!
Tõnson: Inimeste arv väheneb, kuid need vähesed, kes jäävad, vajavad samuti avalikku teenust. Teenustebusside osas olen sarkastiline. Swedbank sõitis oma bussidega ringi – Adaveres oli külastajaid 1,5 inimest ühe korra kohta. Sellel ei ole mõtet! Inimene ei taha ainult raha võtta ja pangatehinguid teha, vaid ta tahab raha ka kulutada. Kui pole postipunkti ega kauplust, siis ei ole tal seda raha vaja. Inimene läheb sinna, kus ta saab raha välja võtta ja teise käega seda kohe kulutada.
Kokk: Mustvees on samas pangabussi taga järjekord nii kaua, kui buss seal on. Ka vallamajja tuleb ehitusnõuniku juurde võib-olla keskmiselt poolteist inimest päevas, sest praegu ehitatakse väga vähe. Teenustebussil võiks esimesel korrusel olla kauplus ja üleval raamatukogu koos väikese kontoriruumiga, kus erinevatel nädalatel erinevad spetsialistid inimesi vastu võtavad.
Soop: Olen mõelnud, et paljud vallad, kellel rahakott on väga õhukeseks jäänud, ei suuda enam projekte kirjutada, aga suured teevad neid kümneid ja neile tuleb raha juurde. Tekib lumepalliefekt: kus on, sinna tuleb juurde, ja kus pole, kaob seegi vähene ära.
Tõnson: Kellel on ressurss, et omaosalust katta, need saavad areneda. Ja teistel, nuta või naera, ei ole seda raha.
Neli regiooni = võõrandnud riik
Kokk: Kui ettevõtja näeb, et omavalitsus on tugev ja tahab areneda, siis ta tuleb kampa. Vaatan Jõgeva vallas, kuidas ettevõtjad tulevad Painküla tööstusala väljaehitamisele appi ja aitavad omafinantseeringut kinni maksta. Need omavalitsused, kes läbi kahekümne aasta on teinud majanduslikult kaalutletud otsuseid ja vähem n-ö õhuotsuseid, elasid üle masuaja ja elavad tänagi päris hästi.
Tõnson: Probleem on selles, et riik on inimestest võõrandunud. Riik on koondanud oma teenused nelja regiooni ja hoiab sellega ressurssi kokku. Aga kes maksab kinni teenuse juurde pääsu? Inimene maksab. Kui tal enne oli vaja sõita Põltsamaale või Jõgevale, siis nüüd on samaks asjaajamiseks vaja Tartusse sõita. Ta ei pruugi sellele vastu olla, sest ta saab Tartus ka poes käia, aga see läheb talle palju maksma. Ka riigi teenused võiksid tõmbekeskustes olla rohkem kättesaadavamad – kord või kaks nädalas. Aga mitte nii, et inimene peab mööda riiki sõitma ja otsima, kus ta teenuse kätte saab. Järvamaal on mõne riigiameti juurde pääsuks vaja sõita Pärnusse, mõne ameti juurde Rakverre, mis on absurd. Iga ministeerium on ise arenenud, kuid ühtset riigi poliitikat pole olnud.
Soop: Koostöö on oluline. Kogu Lõuna-Eesti peaks rohkem koostööd tegema, muidu me jääme siia nurka.
Kui omavalitsustel pole raha kõiki teenuseid pakkuda, siis vahest tuleks mõni riigile tagasi anda? Gümnaasiumidega näib nii minevat.
Soop: Meil on kogu aeg teema, et millised on riigi ja millised omavalitsuse ülesanded. Praegu on see pilt jube hägune, selline sisetunde asi. Mõned asjad on paika loksunud, aga konkreetsust ei ole. Teenuste jaotumine tuleb ära määratleda!
Kokk: Riigikogus on moodustatud kohalike omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühm, et hakata omavalitsuste funktsioonide üle läbi rääkima. Praegu on paljud linna- ja vallavalitsused hakanud arutama, millised teenused riik enda kanda võtab. Kui riik võtab gümnaasiumid üle, siis pole omavalitsustel mõtet neile enam oma raha kulutada. Sama lugu on teedega: järsku polegi enam mõtet neid remontida, kui riik võtab teevõrgu üle.
On ülesandeid, millega vallad ei soovi tegelda, kuna see tekitab kohalikus elus väga suuri laineid – näiteks haridus, transport, haiglad. Usun, et paari aastaga on võimalik funktsioonide jaotus paika panna ja rahaline kate leida.
Soop: Täiesti toetan, et funktsioonid tuleb paika panna ja teha seda pikas perspektiivis. Kujutame ette, et mõni vald või linn võtab laenu, investeerib oma teedesse, ja siis ühel päeval lähevad need teed riigile, kuid laenukoormus jääb vallale. Naaber aga naerab, sest tema kasutas raha hoopis mujal.
Kirja pani ARVED BREIDAKS
Head lehelugejad!
i
Eelmisel aastal kutsusin 32 korral inimesi paljudel teemadel mõtteid vahetama. Vestlusringis käsitletu aitas lehelooks kirjutada ajakirjanik Arved Breidaks. Olen jälle koos Arvediga vestlusringe alustamas ja ootan teilt ettepanekuid, millistel teemadel arutleda ja keda mõttevahetustele kutsuda võiks. Oma arvamused ja ettepanekud palun saata meiliaadressile aivar.kokk@riigikogu.ee.
