Tuntud laulumängu sõnad ütlevad, et mina otsin ja sina otsid, kes hooletu, jääb ilma. Kui paralleele tõmmata, siis meenutab see mäng omavalitsuste partneriotsinguid, mis peavad veel enne järgmisi kohalikke valimisi kas vabatahtlikult või siis lausa sunniviisiliselt lõpule jõudma.
Käimasolev haldusreform annab omavalitsustele kuni selle aasta lõpuni aega, et leida endale omaalgatuslikult kosilased, kellega leivad ühte kappi panna. Pärast seda on valitsus otsustanud käivitada sundkorralise liitmisprotsessi, mis joonistab omavalitsuste piirid 2017. aasta 15. oktoobril toimuvate valimiste ajaks lõplikult ümber. Omavalitsuse minimaalseks elanike arvuks on praeguse kava järgi arvestatud 5000 elanikku, kuid eesmärk on moodustada suuremad omavalitsused, kus elaks kuni 11 000 inimest. Et mokale natuke mett määrida, on ühinemistoetuseks arvestatud 100 eurot inimese kohta. Omavalitsustele jagatakse vabatahtliku liitumise korral 300 000 kuni 800 000 eurot ühinemistoetust ja sellestki osa läheb lahkuvatele omavalitsusjuhtidele aastase palgakompensatsiooni maksmiseks.
Kahetsusväärselt osutub selline piitsa ja präänikuga tagant utsitamine üheks käimasoleva haldusreformi põhiliseks puuduseks – liitumise puhul ei saa rääkida olemasolevate tõmbekeskustega arvestamisega, pigem kujunevad uued piirid välja valitsuse poolt antavate toetuste põhjal, mis on ühekordne. Kohalike elanike jaoks ei pruugi selline liitumine parimat tulemust anda.
Halduskorralduse oluline ümberkujundamine eeldaks selgust, kuidas kohaliku omavalitsuse terviklik ja ülesannetele vastav rahastussüsteem kujuneb. Mingit selgust selles osas aga tänaseni ei ole. Samal ajal kallinevad teenuste hinnad ja kasvab surve palkade tõusuks, nii et samamoodi enam kindlasti jätkata ei saa.
Kõik taandub ettevõtlusele
Kuidas kujuneb tänane omavalitsuste tulubaas? See tuleb valdavalt füüsilise isiku tulumaksust ja tasandusfondist. Et füüsilise isiku tulumaks laekuks, on vaja piirkonnas töötavaid inimesi, kes palka saavad ning kelle pealt ettevõtted makse maksavad. Kas meeldib või mitte, taandub kõik ikka ja jälle ettevõtlusele. Laienenud omavalitsustes võib üha vähem investeeringuid valla äärealadele jõuda, mis vähendab tõenäosust, et seal tekib juurde töökohti ja areneb ettevõtlus.
Valitsuse üks ülesandeid peaks olema taolisele tendentsile varakult tähelepanu pöörata ja võtta vastavad meetmed. Võimalusi on mitmeid, neist kõige mõjusam ja otsesem on diferentseerida ettevõtlusega seotud makse vastavalt piirkondade võimekusele.
Iga omavalitsus teeb pidevalt pingutusi, et vald või linn end paremini ja efektiivsemalt ära majandaks. Oluline on olnud suutlikkus pakkuda konkurentsi, et inimesed tahaksid konkreetses omavalitsuses elada ja sealt ei lahkuks. Praegu ei ole ette näha, et ühinenud omavalitsustele tuleks raha märkimisväärselt juurde. Piiride nihutamisel tekivad suured omavalitsused, mis saavutavad oma efektiivsuse siis, kui tõmbavad oma tegevust veelgi rohkem koomale, näiteks jätavad senise kahe rahvamaja asemel tegutsema vaid ühe.
Eesti Maaomavalitsuste Liit on toonud välja, et mingit kindlust ei ole isegi praeguse ühistranspordivõrgu säilimise ja tihenemise osas. Teame ka, et koolivõrgu jätkuv kokkutõmbamine puudutab valusalt just maal elavate inimeste igapäevaelu ja eriti ääremaade elanikke. Neil tekib tõsine probleem transpordiga, kui lapsed peavad kodust kaugel koolis käima, huviala- ja spordiringides osalema.
Nõrgemad jäävad nõrgemaks
Nii et liitumiste puhul ei saa sugugi kindel olla, et omavalitsuste pakutavate teenuste kvaliteet paraneb. Karta on, et pigem jäävad nõrgemad omavalitsused ja äärealad järjest jõuetumaks ja vajalikud asutused ning teenused liiguvad sealsetest elanikest üha kaugemale. See paneb omakorda põntsu kaugemal elava rahva rahakotile.
Ma olen sellega igati päri, et meie riik vajab haldusreformi – meie rahvaarv väheneb, paljud omavalitsused on inimeste lahkumise tõttu üsna väikseks jäänud.
Aga siiski, kui me vaatame kogu haldusreformi, siis tegelikult oleks mõistlik anda omavalitsustele aega vabatahtlikuks liitumiseks 2017. aastal toimuvate kohalike omavalitsuste valimisteni ning alles pärast seda hakata kavandama teisi meetmeid ehk sundliitmisi. Praegu on selge, et omavalitsused soovivad liituda naabritega, kes paremal järjel, ning kõrvale jätta nõrgemad, et mitte oma muret suurendada. Huumoriga võib öelda, et Reformierakond on võtnud asja nii tõsiselt ette selleks, et pärast valimisi oleks Eesti kaart võimalikult kollane.
Kogu haldusreformi käigus on vaja pidevalt endale meelde tuletada, et kõige selle keskmes on meie eesti inimesed, kelle igapäevast elu täna tehtud otsused mõjutavad. Kokkuhoid ja efektiivsus on vajalikud, kuid elu maal ei tohiks muutuda võimatuks või hädaoruks, millest enam lõpuks väljapääsu ei leita.
KERSTI SARAPUU, riigikogu liige, Keskerakond
