Eesti omavalitsused on pikemat aega kritiseerinud keskvalitsuse eelarvepoliitikat, mis on vallad ja linnad raskesse seisu seadnud. Omavalitsuste ja keskvalitsuse suhetest räägivad Vooremaa vestlusringis regionaalminister Siim Kiisler ja Aivar Kokk.
Kiisler: Kui ajad on raskemad ja kõigil läheb kehvemini, siis kindlasti tekib pingeid. Tegelikud olid valdadel ja linnadel hästi suured eelarve kasvud – ikka viiendiku võrra ja veerandi võrra ja mõnel isegi kolmandiku võrra aastas. Kui 1996. aastal olid omavalitsuste tulud kokku 4 miljardit krooni, siis 2000. aastal 6,7 miljardit, 2005. aastal 14,5 miljardit, 2007. aastal 20 miljardit, 2008. aastal 22,7 miljardit, mis oli tipphetk, ja siis tuli see arv tagasi 20 miljardi peale.
Lisaraha jagamisel oli alati pingeid vähem, sest kõik said säilitada oma taseme ja prioriteetidele pandi raha juurde, kuid nüüd sattusime järsku olukorda, et kui taheti mingit valdkonda kasvatada, tuli kuskilt raha ära võtta. Tekkis klassikaline olukord, mida Eestis vahepeal ei eksisteerinud, et millegi eelistamiseks tuli kuskilt raha vähemaks võtta. Loomulikult ajas see erinevad valdkonnad pingesse, sest sellega polnud harjutud.
Kindlasti on omavalitsused ka häiritud sellest, et neile ei ole tulnud seda märki, et kui hakkab paremaks minema, siis nende tulumaksulaekumised taastatakse. Valdkonna ministrina ütlen, et selle märgi oleks võinud anda, aga valitsus selles kokkuleppele ei jõudnud.
Tuleval aastal riigieelarve kasvab, kuid omavalitsustega ei soovitud kasvu jagada?
Kiisler: Riigi kasv on väga vaieldav. Riigieelarves on suurenenud eurorahade kasutamine ja mõned sotsiaalkulutused kasvavad, kuid see ei tähenda, et riigiasutustel paremaks läheb. Mina oma töös vastutan maavalitsuste eest ja maavalitsused on täpselt sama moodi oma kulusid maha tõmmanud, inimesi koondanud ja tegevuskuludeks ei antud neile tulevaks aastaks mitte ühtegi krooni juurde. Paljud riigiasutused on täpselt samas olukorras. Riigieelarves kasvavad sotsiaalkulutused ja eurotoetused, kuid see ei tähenda, et riigiametnik hakkaks järgmisel aastal rohkem palka saama. Selles suhtes ollakse omavalitsustega üsna ühe pulga peal.
Kokk: Omavalitsused said eelarveaasta alguses teada, et riik vähendab neile laekuva üksikisiku tulumaksu protsenti 11,93lt 11,4-le. Lootus oli, et seda tehakse üheks aastaks, kuid tegelikult on näha, et ka järgmise aasta riigieelarve projektis ei ole protsenti tõstetud. Paljud maksud on tõusnud, koolide ja lasteaedade kütte- ning elektriarved on viimase viie aasta jooksul kahekordistunud. Selle aasta lõpetavad väga paljud omavalitsused miinusega, aga järgmise aasta eelarvet ei oskagi enam teha, sest tulubaasi ei ole. Jääb mulje, et ei olegi enam millegi muu arvelt kokku tõmmata kui likvideerida valitsemiskulu, sest siis jääksid koolid ja lasteaiad alles, saab toetada sporti ning kultuuri ja ongi kõik.
Omavalitsused loodavad, et kui riik ei saa neile kuuluva üksikisiku tulumaksu protsenti tõsta kohe tagasi 11,93 peale, siis võiks selle kas või kolme aasta peale jagada. Me näeksime positiivset perspektiivi. Volikogu esimehena ütleksin ma küll, et lootus on, et kui riigieelarve läheb kolmandale lugemisele, siis üksikisiku tulumaksu protsent on natuke suurem kui praegune 11,4.
Ühtepidi mulle meeldib, et see kriis on olnud, sest väga palju otsuseid tehakse nüüd ära, mida muidu poleks tehtud. Jõgeva vald on teinud ühinemisettepanekud. Mõned arvavad, et see on jama, kuid nii saaks paljud valdkonnad viia ühise juhtimise alla, et natuke väiksema rahaga pakkuda paremat teenust.
Levib jutt, et see ongi valitsuse salajane plaan, kuidas haldusreform läbi viia: teeme omavalitsused rahanduslikult nõrgaks ja läbi saneerimiste pannakse vallad lõpuks kokku. On see nii?
Kiisler: Valitsusel on kaks osapoolt ja teatavasti on IRL seisukohal, et haldusreform tuleb läbi viia väga avalikult ühtede kriteeriumide alusel. Loomulikult tuleb läbi rääkida, kompromisse ja poliitilist kokkulepet otsida, kuid kriteeriumid peavad olema ühesugused.
Sellisest salaplaanist ei ole kuulnud. Poliitikute omavahelistes vestlustes on mulle küll öeldud, et mis sa muretsed, ise sa ju tahad, et omavalitsused oleks suuremad ehk see viibki selleni. Minu arust peab see mehhanism käima hoopis teistmoodi. Ma arvan, et see on rohkem selline võllanali.
Kas valitsus on valmistunud selleks, et järgmisel aastal tuleb rohkem hakata tegelema maksejõuetute omavalitsustega, kes ei saa oma ülesannetega hakkama ja nad tuleb saneerida, valitsuse tiiva alla võtta?
Kiisler: Meil oli selleks aastaks ette nähtud 120 miljonit krooni puhverraha, mille mõte oli see, et kui mõne omavalitsuse tulud kukuvad üle teatud protsendi, siis neile korvatakse see vahe, et kukkumine ei toimuks üle kriitilise piiri. See meede on väga hästi töötanud. Kui seda poleks olnud, siis oleks saneerimisjuhtumeid olnud palju rohkem.
Teine pool on see, et ilmselt ei ole mõned linnad-vallad ka päris avameelsed. Kui Imavere tuli saneerimistaotlusega ja ütles ausalt, et mul on raske, andke abi, siis on mitmeid omavalitsusi, kes ilmselt üritavad kuidagi välja vedada, nad ei taha psühholoogilistel põhjustel tunnistada, et on raskustes, ja mängivad enda veel sügavamale. Sellised võivad järgmisel aastal riigilt toetuse saamiseks läbirääkimistele tulla.
Kokk: Kui vanasti pandi kaks vaest kolhoosi kokku, siis ei tulnud sellest rikast kolhoosi. Kui täna teeme omavalitsused niivõrd nõrgaks, et nad ei suuda endaga hakkama saada, siis kui nad ühel hetkel ühinema hakkavad, on juba hilja – seal pole inimesi, kellele teenust pakkuda, ja pole inimesi, kes sooviksid teenust pakkuda.
Täna on omavalitsused käpuli. Neid omavalitsusi, kes täna pole käpuli, on väga vähe. Näeme, et gaasi hind tõusis, elektri hind tõuseb, me ei suuda koolide ja lasteaedade kütte eest enam maksta. Räägitud pole koolitoidust: kui riik on viimastel aastatel koolilõuna kuni põhikooli lõpuni õpilastele kinni maksnud, siis 12 krooniga, millega üks koolilõuna tuleb valmis teha, vaevalt järgmisel aastal enam välja tuleb. Poes on näha, mida toiduainete hinnad on tänu sisendite hindade tõusule teinud. Loodan, et ka koolitoidu raha vaadatakse üle.
Millal hakkab omavalitsustele laekuva tulumaksu protsent tõusma, järsku peaks sellegi põhiseadusse kirjutama?
Kiisler: Hea uudis on see, et tulumaksu laekumise alanemine on viimastel kuudel järsult pidurdunud. Praegu on see võrreldes eelmise aasta tasemega kolm-neli protsenti väiksem, jaanuaris oli see veel miinus 16 protsenti võrreldes eelmise aasta jaanuariga. Rahandusministeeriumi prognoos ütleb, et omavalitsused saavad tulumaksust järgmisel aastal rohkem raha kui käesoleval aastal, ka juhul, kui laekumise protsenti ei muudeta.
Mis saab üldse edasi omavalitsustest, milline saab olema rollijaotus ja kuidas tulud hakkavad jagunema, see tuleb järgmise valitsusliidu läbirääkimistel tõsiseks teemaks.
Minu arvamus on, et edaspidi peaks võtma suuna tulumaksuprotsendi taastamisele. Ilmselt ei ole seda võimalik kohe teha, kuid sammhaaval peaksime jõudma varasemale tasemele tagasi. Lõpuks tuleb kulutused ju kinni maksta. Mõttekam on anda omavalitsusele suurem mänguruum kui pärast käia tagajärgi likvideerimas. Aga samas on oluline, et riigieelarve oleks tasakaalus.
Kokk: Kui riik tõmbas eelarvet koomale, siis tõmmati seda omavalitsuste pealt, kelle tulubaas langes nagunii. Lootuses, et järgmisel aastal laekumise protsent taastatakse, on vallad pingutusi teinud, kuid veel rohkem kokku hoida on raske. Koolide või lasteaedade kokkupanek või isegi ametnike koondamine vajab samuti raha.
Kiisler: Kui omavalitsusele on tulumaks väga oluline, siis riigi jaoks on olulised kaudsed maksud: käibemaks, aktsiisid. Kui tekkis kriis, siis kukkus esmalt käibemaksu ja aktsiiside laekumine, kuid tulumaks laekus omavalitsustele veel suhteliselt hästi. Riik tasandas oma puudujääki omavalitsustele mineva tulumaksurahaga. Kui kriis möödub, siis kõigepealt hakkavad käibemaks ja aktsiisid paremini laekuma, aga inimeste palgad, millest omavalitsused tulu saavad, hakkavad tõusma hiljem. Täna ei ole riik veel erilises tõusus, aga kui see saabub, siis peaks riik omavalitsused kiiremini tõusule järele vedama.
Küsis ARVED BREIDAKS
