Suupillimänguga on aga Pärnus tõsisemalt tegeldud juba üsna pikka aega. Meie lehelugejatele on oluline seegi, et Piccolo üht asutajaliiget, näitleja Elmar Trinki võime veidike omainimesekski pidada: tema lapsepõlvekodu oli Tabivere vallas ja ta lõpetas omal ajal Puurmani keskkooli.
?Piccolo asutamisaasta on 1996 ja selle aasta lõpuks oli meil liikmeid üle viieteistkümne. Praegu on klubil aktiivseid liikmeid üle 30, lisaks veel auliikmed nii kodu- kui välismaal,? rääkis Elmar Trink ja lisas, et kui esialgu oli suupilliklubi Pärnu oma, siis nüüdseks on see organisatsioon juba vabariiklik ? liikmeid on üle terve Eesti.
Klubi loomise initsiaatoriteks üheksa aastat tagasi olid näitleja Felix Kark ja kauaaegne Eesti Muusikaakadeemia õppejõud, Pärnu suvemuusikaürituste traditsiooni looja ja paljude noorte muusikute õpetaja Ilmar Tõnisson.
Enne seda, kui võeti ette suuremate festivalide korraldamine, peeti Pärnus suupillipäevi. Nendel selguski, et huvi selle väliselt lihtsa, kuid tegelikult palju musitseerimisvõimalusi pakkuva mänguriista vastu on suur.
Rahvusvaheline muusikasündmus
Festival ise on aga kasvanud ja arenenud iga aastaga. On suurenenud nii kodu- kui välismaiste esinejate arv. Kaugelt tulnud muusikute tuntust ja virtuooslikkust on kadestanud isegi märksa suuremate ja kuulsamate muusikafestivalide korraldajad Maarjamaal. See kõik on loomulikult kaasa toonud ka publiku huvi tõusu. Edu, teadagi, ei tule aga iseenesest. Rahvusvahelise suupilli-organisatsiooni IHO asepresident ja festivali direktor Elmar Trink tunnistas, et iga järgmise suve üritust hakkab ta ette valmistama juba oktoobrikuus.
Sellesuvisel festivalil oli osalejaid lisaks Eestile kuuest välisriigist ? Prantsusmaalt, Hollandist, USAst, Saksamaalt, Rootsist ja Soomest.
Meie põhjanaabrid ongi olnud ürituse kõige suuremad toetajad. Iga-aastase võistumängimise peaauhind on tulnud samuti Soomest. Haavapuidust välja saetud rõõmsa kuunäoga Vatti-nimeline mehike on soome kunstniku Antero Kovaneni kätetöö ning selle annetas festivalile Laukaa maakond ja IHO (International Harmonica Organisation) president Pentti Varkila. Saekunstnik Antero Kovanen on muide teinud kõik neli puuskulptuuri, mis suupillifestivali parimast parimale mängijale seni igal aastal Pärnus üle on antud. Ja ei tee kahjuks enam iialgi ühtegi, sest mõned päevad pärast sellesuvist Pärnu festivali lõppes Soomes kunstnik Kovaneni elutee.
Võimalus anti kõigile
Kolm päeva kestnud suupillimängijate suurpeol jagus aga üritusi kuhjaga ? vastavalt eale, maitsele ja huvi sügavusele. Mõeldud oli sellelegi, et ka need, kes piletihindu paljuks pidasid, muusikast osa saaksid. Pidu tutvustavas voldikus olid kirja pandud kõik mängumeeste ettevõtmised alates orkestrite heliproovidest ja lõpetades vaba lava esinemiste ning õpitubadega, mis kõik tasuta. Festivali avakontsert toimus küll Pärnu Kontserdimajas, üldiselt oli aga pillimeeste lemmikpaik ja ?pesa? Pärnu Kuursaal, selle terrass ja kõrval asuv ranna kõlakoda. Terrassil korraldati õpitoad ja vaba lava esinemised, võistumängijate autasustamine ja festivali lõppkontsertki peeti maha kõlakojas ja nii said sellest osa ka kõik Kuursaali terrassil viibijad.
Laupäeval ehk kolmepäevase ürituse teisel päeval said samasse terrassile kogunenud oma kõrvaga veenduda, et suupill on ühtaegu nii lihtne kui keeruline mänguriist. Õpitubasid juhendas Ilmar Tõnisson. Kogenud õpetaja käe all tuli lihtne viis pillist üsna vähese harjutamise järel välja. Samas võib aga virtuoos sama pilliga imesid korda saata ning on olemas sellise väljanägemisega pillegi, mis selle lihtsapoolse muusikariistaga kuju poolest vähe sarnane.
?Kuigi suupille on olemas väga kvaliteetseid ja neil on ka vastav hind, ei maksa odavat pilligi põlata. Ka viiskümmend krooni maksval instrumendil võib olla väga hea kõla,? julgustas Piccolo-mees Felix Kark õpitoaseltskonda müügile toodud mitmesuguse hinnaga pille uudistama-ostma.
Vaba lava andis aga muusikutele tõelise vabaduse: kellel tuju tuli või kes kolleegi mängitud loost inspiratsiooni sai, astus aga ette, tutvustas end ja lugu ning hakkas mängima.
Välisriikidest pärit pillimeeste kõrval oli laupäevasel vabalaval võõrustajatest aktiivseim duo Linnased ehk Felix Kark ja Peeter Joosep. Duo nimel olla Felix Kargi sõnul järgmine saamislugu. Kui 2003. aastal esimest festivali peeti, avastasid mehed vahetult enne esinemaminekut, et nende kooslusel polegi nime. Et seljas juhtusid olema linased särgid, nimetati end kähku Linasteks, millest press kogemata Linnased tegi. ?Leidsime, et see nimi ongi sobivam. Linnastest tehakse teatavasti õlut ja mis pidu see ilma õlleta,? kommenteeris Kark, kes oma näitlejaküünalt siingi vaka all ei hoidnud. Muude trikkide kõrval demonstreeris ta näiteks sedagi, kuidas suupilli nii saab mängida, et käed vabaks jääksid. ?Kätega võib samal ajal ju muud kasulikku teha ? nööpi ette õmmelda, armsamat kallistada või mida iganes,? jutustas aastakümneid näitlejaleiba söönud mees ja mängis oma sõnade kinnituseks ?Tuljakut?, hoides pilli hammaste vahel.
Peo lõpetas muusikamaraton
Festivali lõppkontserdist pühapäeval kujunes tõeline muusikamaraton. Ajakava järgi kahetunniseks planeeritud üritus kestis koos lisapaladega lõpuks ligi kolm tundi. Ja need, kes vilu- ja niiskevõitu pühapäeva pärastlõuna ranna kõlakoja ees ja Kuursaali terrassil olid veeta otsustanud, ei pidanud seda kahetsema.
Viimasel kontserdil said oma aukirjad-auhinnad kätte ka võistumängimise parimad. Noorte hulgas tunnistati parimaks Ilmar Tõnissoni õpilane Melani Tali, tänavuse parimast parima mängija auhinna ehk Vatti kuju sai aga Pärnu linnavalitsuse haridusosakonna juhataja Andrus Haugas. Tunnustust jagati veel paljudele, ametlikuma osa vahele nauditi aga loomulikult kõrgtasemel suupillimuusikat nii kodumaistelt kui kaugelt tulnud esinejatelt.
Seda, et suupill ka muude muusikariistadega hästi kokku kõlab, tõestasid veenvalt Tiit Pauluse kitarriõpilased oma ansambliga ?2+2=5?. Oma mängule kaasa lauldes andsid nad koos soome suupillimehe Heikki Jänttiga omamoodi etenduse.
Aga kui kontserdi lõpetuseks tõusis lavale prantslane Jean-Louis Emmenecker, jäi publik ootusärevalt hiirvait: enamik juba teadis, mida oodata. Emmenecker vaimustus suupillimuusikast juba lapsena ja on oma elu täielikult sellele pühendanudki. Ta alustas esinemisi rahvusvahelistel konkurssidel juba nelikümmend aastat tagasi, on pälvinud kahel aastal järjest Prantsusmaa kõrgeima muusikalise auhinna Kuldse Medali, esinenud Pariisi tuntumatel lavadel ja loomulikult mitmel pool välismaal. Ta on oma kodumaal suupilliõpetaja ja professor ning rajas 1998. aastal kromaatilise suupilli kooli. Kõigele sellele lisaks on J. L. Emmenecker ääretult sümpaatne inimene, kes väljaspool lavagi oma avatud oleku ja südamliku naeratusega paljudele silma jäi. Mainimata ei saa jätta ka asjaolu, et kuigi kuri haigus on tema liikumisvõimet poole võrra vähendanud, ei lase muusik füüsilisel puudel oma vaimu närtsitada. Tema virtuooslikku, hingestatud ja temperamentset esinemist kuulati püsti seistes.
Festivali peakorraldaja Elmar Trink lubas publikule, et järgmine suupillipidu saab tuleval suvel kindlasti teoks ja kõigi lemmik J.L. Emmenecker on osalemiseks samuti nõusoleku andnud.
?Traditsiooniks saanud puuskulptuurid parimast parimale mängijale on kahel viimasel aastal Eestisse jäänud ? eelmisel aastal teenis selle välja Karl Madis, sellel aastal meie oma linna mees Andrus Haugas. Üks kuju on viidud Hollandisse, üks Inglismaale. Et kujude ajastu meil nüüd möödas on, planeerime järgmiseks festivaliks rahalised auhinnad. Minu arvates on see igati õigustatud juba kasvõi seetõttu, et mängumeestel tuleb enesetäienduse eest maksta,? tegi Elmar Trink tulevikuplaane.
KAIE NÕLVAK
