Eile kohtus Jõgeva kultuurikeskuses Arukate Akadeemia kuulajatega Tallinnas elav ja Jõgeva vallast pärit ajakirjanik Anu Jänes, kes rääkis emakeele hoidmisest ja tutvustas oma hiljuti ilmunud luuleraamatut „Kord olen sirelisuru“.
Kohtumise avanud Arukate Akadeemia eestvedaja Mai Treial soovis koosolijatele head alanud uut aastat, eesti keele aasta sajandat ja emakeele päeva riiklikuks tähtpäevaks kuulutamise kahekümnendat aastapäeva.
Külaline Anu Jänes alustas oma etteastet retoorilise küsimusega: „Mis on Orkla?“ Saal vaikis. Vastuseks oli, et nii kutsutakse tänapäeval „vana head“ Kalevi kommivabrikut. „Tallinna Tehnikaülikooli uut nime TalTech ei julge ma enam aga suhu võttagi, sest ma ei tea, kas hääldan seda õigesti,“ arutles ta mõneti irooniliselt.
„Oma pühendumise ja nõudlikkusega äratas minus huvi eesti keele vastu esimene eesti keele õpetaja Vaimastvere koolist. Õpilased soovisid tema tunnis anda parima tulemuse. Olgu see siis ilusa käekirjaga või sisukate ja huvitavate kirjanditega,“ rääkis Anu Jänes.
Ta meenutas oma õpinguid Tartu Ülikoolis, tööd kirjastuses Eesti Raamat, noortelehes Meie Meel ja Eestimaa Rahvaliidus. Jänes oli toimetajaks ka selle erakonna ajalehele. „Poliitikaga seotud aastad viisid mind kokku paljude sümpaatsete ja tarkade inimestega,“ ütles ta.
Anu Jänes tsiteeris professor Rein Taagepera, kes on öelnud, et eesti keel pole kunagi nii suures ohus olnud kui praegu.
„Seda kas ei osata või ei taheta tunnistada. Ka elutööpreemiaga pärjatud emeriitprofessor Ülo Vooglaid tunneb muret emakeele kõrvaletõmbamise pärast ülikoolides. Vooglaid on öelnud, et eesti keele hiiliv hävitamine on palju suurem riigireetmine, kui „dressenite“ kuriteod.
Ka õppejõud Reet Kasik on tundnud muret selle üle, et mitmedki eelistavad omandada kõrgharidust eesti keele asemel inglise keeles. Õiguskantsler Ülle Madise on tulnud välja hoopis ehmatava seigaga. Ta on öelnud, et eestlased on Euroopa Liidus ühed vähesed, kes oma emakeelt häbenevad.“
Jänese sõnul Nõukogude perioodil kaitsesime eesti keelt vene keele mõjude eest. Enamus kaupluste, kohvikute silte olid siis siiski eestikeelsed, tänapäeval aga suuresti inglisekeelsed.
„Mõned päevad tagasi märkasin Tallinna linnaservas vaid kaht eestikeelset nime: üks oli Vaibaparadiis ja teine autoteenindus.“ Tema kinnitusel peame oma keelt hoidma eelkõige me ikka ise.
Anu Jänes tutvustas kohalolijatele ka eelmisel aastal ilmunud esikromaani „Õekummelist kaduvikku“, mis kirjutatud lapsepõlve ainetel. Pikemalt rääkis Jänes aga eelmise aasta lõpul ilmunud luulekogust „Kord olen sirelisuru“ ja luges sealt ette mõningaid luuletusi.
JAAN LUKAS
