Ühel augustikuu pühapäeval tulid Veia külla Rehe tallu kokku pea kümmekond inimest, et suvel päevake kunstiõpetaja juhendamisel maalida.
Veia külast pärit kunstiõpetaja Epp Katus kutsub huvilisi suviti enda juurde maalima. Et Epp, kes Tartu lastekunstikoolis õpetab lapsi, on oma väljaõppelt ja oskustelt on ühtpidi tekstiilikunstnik ja kunstiõpetaja ning teiselt poolt psühhodraama terapeut, on tema juures ka täiskasvanutel põnev oma sisemaailma korrastamas käia.
Tuua oma igapäevaellu veidi värve
Suvised ühepäevased maalilaagrid ei ole loomulikult võrreldavad aastatepikkuse teraapiarühmas osalemisega, kuid korraks aja mahavõtmiseks ja oma igapäevaellu värvide toomiseks täiesti kohased.
“Ega ma väga ei valmistunudki,ˮ ütles Epp “mõtlesin, et ega rahvast eriti ei tule, siinkandis toimub praegu niipalju.ˮ Ja tõsi ta on, kohe järgmisel nädalal peale maalilaagrit toimusid Sirguveres Saare metsateatri üleastumine Mati Tiku lavastatud “Väikese Printsigaˮ ja Kääpa kohvikute päev oli ka just ära.
“Alati on väljakutse tegeleda korraga laste ja nende vanematega korraga nii, et kõik ikka midagi saaksid. Jah ma otsustan alati kohapeal inimeste järgi, mis teha annab. See pikaajaline psühhodraamaõpe ja koolitused on õpetanud ning olen ka töötanud mõlematega, laste ja täiskasvanutega.ˮ
Mis meile ikkagi õieti korda läheb
Esimese ülesandena pani Epp kursusel osalenud natuke suuremad lapsed ja vanemad joonistama oma kaaslast tagantvaates. Mõningase huvi ja kogemuse juures küllalt lihtne ülesanne. Aga veider vaadata, sest seljatagant ennast ju peaaegu kunagi ei näe. Seejärel sai endine modell pildi enda kätte ja nüüd oli tema kord maalida oma ideaalmaastik. “Noh kui juba ennast joonistada, maalida, siis see alati tekitab mõtteid – mida ma näen enda ümber ja mida ma tegelikult tahaksin näha, mille poole liikuda. Või lihtsalt midagi ilusat ja uusi värve oma ellu tuua,ˮ seletab õpetaja Epp.
Oli mõnus ülesanne kujutleda ennast just sinna, kus olla tahaksid ja tegeleda selle kujustamisega. Mõtteharjutus, mis peaks oma eesmärkide saavutamise tegema palju lihtsamaks. Ja ühtlasi panema mõtlema selle üle, mis see siis õieti on, mis korda läheb.
Väikesemad tüdrukud said endale pliiatsid ja paberid ja hakkasid joonistama Rehe talu hoovi. Kas sinna, olemasoleva ja nähtava vahele tuli pärast maalida oma kujutlused. Nii sai õuepealne täis kasse, koeri ja muid vahvaid tegelasi. Tüdrukutele ei olnud ka vaja täiskasvanute kombel ülesandeid ette anda – nende ideaalmaastikud sündisid kõhklemata. “Lihtsalt abstraktse võsa maalima hakkamine mingeid mõtteid eriti ei ärataks,ˮ arvab Epp ise. “Üks laps ütles kohe, et siin pole erilist maastikku,ˮ muigab ta tagantjärgi. No jaa, kuidas kellelgi.
Kohe varsti teise klassi minevad poisid olid otsustanud sellest ülesandest loobuda ja asusid kohe teise ülesande, “vabal teemalˮ maali, juurde. Üks neist sai valmis laeva, teine lennuki. “Kui läheb lahti ja inimesel mõtteid on ,siis ma kunagi oma ülesannet peale ei suru,ˮ sobib selline lähenemine ka Epule.
“Veial meeldis, joonistada oli tore, maalrirulliga pilti teha on ka tore, saab rutem valmis,ˮ rääkis üks osalenud poistest pärast.
Ühe päevaga palju ilusaid teoseid
Seekord olid kohal täiesti erineva kunstikogemusega inimesed. Siinkirjutaja on oma lapsepõlves läbinud lastekunstikooli ja kõikvõimalikke joonistamis- ja maalimisringe, samuti on käes kõrgem kunstiharidus. Aga elus pärast haridust on maalimine tahaplaanile jäänud.
Seevastu Pille Märtin, kes Tallinnas nakkushaiguste arstina tegutseb on kolmest õest ainuke, kes lapsena kunsti ei õppinud. Tema on maalimiseni jõudnud hiljem, juba arstina töötades. Paar aastat tagasi alustas Lääne Tallinna keskhaiglas maaliring personalile ja doktor Märtin leidis selle väga vabastava olevat. “Arstina tuleb tegemist teha vahel väga, noh, igasuguste asjadega,ˮ põhjendab ta oma vajadust vahelduse järele. “Siis on hea tegeleda millegi täiesti teistsugusega, saab ennast välja lülitada ja pea mõtetest puhtaks.ˮ
Kolmas ülesanne, mis pärast väikest kohvipausi tuli, pakkus võimalust asjatada loodusest pärit materjaliga. “Tahtsin loodusega tegelemist sisse tuua ja valisin siis need looduslikust materjalist mandalad.ˮ Epp oli korjanud loodusest materjali, käbisid, teokarbikesi ja muud kena ja pisikest materjali. Väikeste tüdrukute rõõmuks oli valikus ja natuke poekraami, värvilisi sulekesi, ja pärleid ka. Loomulikult võis ja oli isegi eelistatud ümbrusest lisa leida, vastavalt oma fantaasiale. Papist alusele sai kokkuahmitud materjali kleepida PVA-liimi või liimipüstoliga. Mustri järgi maailma korraldamine on üks viis leida rütmi. Ja kui seda saab pildis siis ilmselt ka mingil määral elus.
“Kõik oleneb ikka nendest osalejatest, kunagi ei tea mis nendest peidus on, aga üllatab alati kui palju ilusaid teoseid tuleb ühe päevaga,ˮ räägib õpetaja, mida laagri pidamine talle endale annab. “Alati pärast laagrit näen ka oma pilte uue pilguga ja mõtlen, et võiks nii või naa katsetada. Ideid mul on alati palju endal, aga see laste vabadus ja julgus inspireerib ja alati. Ja ka maal peaks ikka olema võimalus kõike õppida, see on minu viis midagi pakkuda.ˮ Epp Katusel on unistus, et lastel, ükskõik kus nad üles kavaks oleks võimalused mistahes alal end arendada. Kuigi tema õpetab kunsti kooliajal küll Tartus, tahab ta oma pisikese panuse anda ka kodukandi laste arenguvõimalusteks ja nii teebki ta suviti ühepäevaseid maalilaagreid.
“Olen sel aastal oma tegemistele Veial vähem reklaami ka teinud ja rohkem oma näitustega tegelenud. Järgmine tuleb Helsinkis Laajansalo kirikus koos kahe teise kunstnikuga, eelmine oli juulikuus. Praegu köidab mind vesi. Vee ääres olemine on alati tähtis olnud ja selle tunde kujutamine, mida vee ääres olemine tekitab. Ma tahan mõned asjad elus valmis teha.ˮ Räägb Epp Katus, mis tal veel lähiajal plaanis on. Üks neist asjadest on kohe valmis saamas ‒ oktoobris ilmub lõpuks Ingeri värviraamat, mille jaoks Epp sugulasrahva külaelu kujutavaid pilte juba mitu aastat on joonistanud. Selle väljaandmise taga on Eestis elavad ingerisoomlased.
ANDRA KIRNA
