Järgmisel aastal 60-aastaseks saav Tarmak sirgus sportlaseks Tallinnas treener Viktor Vaiksaare õpilasena, kuid tippsportlane sai temast ikkagi alles Leningradis. Õppides sealses kõrgkoolis ja treenides maailma juhtivamate treenerite käe all, viis Tarmak nelja aastaga isikliku rekordi 2.25-ni.
1972. aasta suvel üritas ta Moskvas N. Liidu meistrivõistlustel ka maailmarekordit 2.30, kuid see ebaõnnestus napilt. Enne olümpiat alistas aga Oslos Bisletti staadionil kogu maailma paremiku ja ameeriklased ennustasid ajakirjas Track and Field News Tarmakule kindlat kulda.
?Spordis on kõige tähtsam tahe ja eesmärgipüstitus. Ma teadsin neli aastat ette, mida pean 1972. aastal olümpial tegema, et võita. Pidin olema alati valmis, kasvõi öösel kell kolm hüppama üle 2.20-ne,? rääkis Tarmak, kelle isa Aadu Tarmak oli kahekordne N. Liidu meister kettaheites.
Ja nii ületaski Tarmak olümpiavõistluses 2.23 ning võitis esimese eesti kergejõustiklasena olümpiakulla. Hiljem on suutnud seda korrata Jaak Uudmäe ja Erki Nool.
Tarmak meenutas sedagi, et tema esimene võistlustulemus oli kõrgushüppes 0.85 ja et tippu jõudis ta ainult sihipärase tööga.
Rääkides põnevaid lugusid elust, õpingutest ja spordist, naerutas olümpiavõitja korduvalt oma kuulajaid. Kahju vaid, et huvilisi oli vähevõitu. Spordikuulsusi on Vaimastvere peoõhtutele oodata edaspidigi. Oma nõusoleku külla tulla on andnud juba kahekordne olümpiavõitja Erika Salumäe. Suvel korraldab aga Paduvere talumuuseum koostöös Olümpiavõitjate Koguga suvise olümpiapäeva, kus räägitakse spordi- ja olümpiajuttu ning tehakse sporti.
Tiit Lääne
