Nelja aasta tagustest Ateena Olümpiamängudest on meile mällu jäänud mitte ainult Jüri Jaansoni, Indrek Pertelsoni ja Aleksander Tammert juuniori medalile jõudmine, vaid eelkõige kreeklaste imeline võime sootuks lihtsate vahenditega tõsta meie silme ette oma rikas ajalugu, sügavad traditsioonid.
Usun, et Hiina ja Peking on olümpiamängude läbiviimisel hoopis midagi muud. Kogu maailm loodab, et mängud kujunevad omamoodi katalüsaatoriks. Pekingi mängud on tulevikku suunatud mängud. Juba olümpiaobjektide arhitektuurilised, tehnilised ja tehnoloogilised lahendused viitavad sellele. Praktilise meelega hiinlane ei ehitanud näidismonstrumeid, vaid paigutas võistluskohad põhiliselt ülikoolide lähedusse, et õppiv noorsugu pärast võistlusi innustunult treenida saaks.
Innustunud ja endasse uskuv hiinlane on juba võitnud, hakates 2001. aastast, kui selgus, et 2008 aasta suvemängude külalisi on õigus võõrustada Pekingil, selleks valmistuma. Inimeste valmidus vastu võtta maailma arvukas spordiesindus ja turistidevool on pannud imestama ka ROK-i liikmeid. Maailmale avanemine tähendab ka uute arenguteede otsimist hiinlastel endil.
Olümpial odaviskaja Mihkel Kukk
Usun, et mitte ainult meie sportlaste delegatsioon, kes eile Martin Padari kantud lipu järel staadionile marssisid, vaid kõik osavõtjad said avapeost kordumatu elamuse.
Jüri Jaansonile on see kuues olümpia. On, mida millega võrrelda.
Teiste seas sammus eile olümpiaareenile ka Jõgeva Gümnaasiumi vilistlane, odaviskaja Mihkel Kukk. Meil jääb soovida Mihklile külma närvi ja loota, et temast saab eesti odaviskajate eduka esinemise traditsiooni jätkaja.
Aleksander Klumberg viskas Antverpeni olümpial uueks enda tippmargiks 62.39cm. Jäi selle tulemusega soomlaste järel viiendale kohale. Mihklil on vaja Pekingis visata 20 meetrit rohkem. Saame eksimatult öelda, et Aleksander Klumbergi poolt alustatud kuulsusrikas odaviskajate rida on täienemas uue nimega. Nimetan heitjaid, tõukajaid ja viskajaid paiskajateks. Ja ühes võiks kindel olla: eesti paiskajate saagal on juba Pekingis oma lootusrikkad jätkajad ja kandepind avardub.
Järgneva kahe nädala jooksul läbivad meie 47 sportlast omamoodi küpsuseksami. Olen nende hulgas teinud enda arvates eelistused. Ja nagu paljud, kes saatsid mulle tagasi aasta algul koos Sõpruse pargi kalendriga jagatud olümpia ennustustalongid, kujundanud oma arvamuse, kellel kuidas läheb.
Kolm kettaheitjat täitis olümpia A-normi
Olen selle peale mõelnud, sest 2004. aasta olümpiamängude ajal, just Indrek Pertelsoni medalimatši ajal eemaldasime Sõpruse pargis katte monumentaalskulptuurilt “Tee Olümposele”. 2004. aasta ei olnud ainult olümpiamängude aasta, vaid sellel aastal sai Eesti Vabariik täieõiguslikuks Euroopa Liidu liikmeks. Just sellele sündmusele oli pühendatud rahvusvaheline graniidiskulptuuri festival. 10. septembril aga austasime meie olümpiasangareid. Jüri Jaanson seisis siis oma abikaasast treeneri Tatjana ja pisitütrega kuldmedalimeeste samba juures. Sangarit intervjueerides küsis ajakirjanik Tiit Lääne, et kas see on sümboolne Pekingi olümpiamängusid silmas pidades, et tema, hõbemedalivõitja, seisab kuldmedali võitnud atleetide samba juures. “Mine sa tea…” oli siis vastus. Õige vastus selgub järgmise nädala esimestel päevadel.
Ka Ateena pronks Aleksander Tammert (jun) on taas olümpial. Neli aastat tagasi oli tal tugi isa näol. Nüüd puhkab isa Väike-Maarja surnuaia põlispuude all. Poeg avas eelmisel aastal isa istutatud puu all tähismärgi. Samal aastal, kui isa selle puu istutas, poeg sündis.
Eesti kettaheitjate seisu näitab ilmekalt fakt, et kolmele atleedile oli jõukohane olümpia A-normi täitmine.
Meenub nelja aasta tagune Kuldliiga avaetapi järgne Gerd Kanteri pihtimus: “Alekna ja Fazekas patsutasid õlale, Riedel ja teine tugev sakslane Michael Möllenbeck õnnitlema ei tulnud. Nad said aru, et keegi on nende leivakapi kallal.” Gerdile andis põhjust nii rääkida kuldliiga avaetapil Bergenis Virgilijus Alekna järel teise koha saavutamine.
Põltsamaal on demonstreerinud oma väge maailma kettaheite paremikku kuuluvad Gerd Kanter, Virgilijus Alekna, Mario Pestano, Frantz Kruger… nad olid Heino Lipu meenutustahvli avamisel, staadionil sektoris ja “Tee Olümposele” jalamil…
Arvan, et juba 16. august, kettaheite kvalifikatsioonivõistlus saab parimaks tõestuseks, et Tartu Spordimuuseumis kujundatud uus näitus, mis on pühendatud kettaheitjatele, kus on eriline tähelepanu kaheksal atleedil, kes on heitnud üle 60 meetri, on täpselt ajastatud.
Olümpialased 19. septembril Põltsamaal
Ka Sina, hea lugeja, oled oodatud 19. septembril Põltsamaale, kus austame Pekingi olümpiasangareid, pärjame nad rukkipärgadega. Olen selles veendunud, sest Rukkiseltsi presidendiks on Mihkel Kuke isa Vahur Kukk. Saame osa Suurte Tõllude XXXII kohtumisest ja maakonna põhikoolide jooksuvõistlusest karikale “Meistritelt noortele”. Siis saab selgeks, kas Pekingis ja Põltsamaal võidab kettaheites üks ja sama mees? Igatahes eelmisel aastal ütles Gerd Põltsamaalt lahkudes, et tema võidab mõlemad võistlused…
Põltsamaal tuntud ja teada Leedu vägilasel sündis perre kolmas tütar ja Virgilijus Alekna ütles, et kuidas ma siis kolmanda lapsukese ilma kuldmedalita jätan?
Mõlemad mehed on enam teo- kui jutumehed. Kuldmedaleid on üks — pöidlad pihku!
See mõtisklus sündis neljapäeval, kui olin SL Õhtulehe vahelt leidnud suveolümpia lisalehe ning sellest lugenud meie atleetide kümnest säravamast suveolümpia medalihetkest. Olin uhke, et kümnest sangarist on pargis viibinud kaheksa. Aga Sõpruse park sai alles 35 aastaseks.
Häid olümpiaelamusi!
ANTS PAJU
