Homse kuupäeva juures on kalendris märge, et see on meie taassünnipäev. Kuidagi harva ja napilt tuletame seda tähtpäeva meelde, ometi peaksid need, kes 26 aasta eest kaelakandmise ja märkamise eas olid, ja muidugi ka vanemad, mäletama, kui ärevad olid ajad ja kui lootusetu olukord nii poliitilises kui majanduslikus mõttes 1988. aasta sügisel.
Aga just siis, 16. novembril võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, mille alusel kuulutati ülemnõukogu Eestis kõrgeima võimu kandjaks.
“Eesti NSV suveräniteet tähendab, et talle kuulub tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil. Eesti NSV suveräniteet on terviklik ja jagamatu,” oli dokumendis kirjas.
Ühtlasi võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu sellekohase põhiseaduse muudatuse Eesti NSV õigusaktide ülimuslikkusest NSV Liidu seaduste suhtes.
Deklaratsiooni tekst ilmus selle allkirjastamise õhtul nii Rahva Hääles kui Sovetskaja Estonias. Moskvas põhjustas see dokument poliitilise šoki.
Siis polnud ilmselt paljudel siin Eestis ettekujutust, millised rasked ja segased ajad ees ootavad, aga samm oma riigi poole oli astutud.
