Teema väärt ja mitte väga väärt kirjandusest on endiselt aktuaalne, sest teatavasti pole raamatukogudel kaugeltki nii palju raha, et kõike trükist ilmuvat oma fondidesse muretseda, vaid tuleb teha range valik.
Kirjanikke, kes kord loodud “põhjale” mõningaid tegelasi ja situatsioone muutes järjest uusi jutukesi toodavad, on leegionide kaupa. Inimestel on vaja aeg-ajal reaalsusest põgeneda ning süütuim varjupaik on “seebikate” maailm, arvati ka hiljuti Vikerraadio teemakohases küsitluses. Loomulikult võib vaielda kogu kirjasõna väärtuse üle, mida järjest juurde sünnib, peamine aga on, et inimesed loevad, veel parem, kui nad loetusse süvenevad. Kui koolipoiss “Mahtra sõja” käsitlemise ajal tunnikontrollis silma pilgutamata Hunt Ogumiina (Huntaugu Miina) iseloomustuse kirjutab, siis tuleb järeldada, et pole vahet, mida täpselt loetakse, kui aega süveneda ega mõelda pole.
5. jaanuar 2012
