Euroopa võlakriisi süvenemise taustal sagenevad jutud ähvardavast majanduslangusest. Vooremaa vestlusringis arutlevad majanduse olukorra üle ASi Põltsamaa Felix juhataja Anti Orav, Torma POÜ juhataja Ahto Vili ja Riigikogu liige Aivar Kokk.
Uue majanduslanguse saabumise tõenäosust hinnatakse analüütikute poolt 50 protsendile. Kui palju on seda igapäevases elus tunda?
Kokk: Eestlaste jaoks on hästi oluline see, mis toimub Rootsis ja Soomes. Meie jaoks on seal suur eksporditurg ja väga palju eestlasi käib Põhjamaades tööl. Kreeka ja Portugal on küll suured riigid, kuid Eestit sealsed sündmused nii väga ei mõjuta.
Hiljutine uudis, mis rääkis Fortumi plaanist oma väikesed katlamajad Eestis maha müüa võib olla Soome suure kontserni ennetav käik, sest kui tuleb majanduslangus, on soojatootjad esimesed, kellele inimesed hakkavad võlgu jääma. Teisalt võib see olla ka hea uudis, sest ehk tuleb mõni investor, kes paneb püsti koostootmisjaamad ja soojuse tootmiskulu hoopis väheneb.
Orav: Ei saa üle ega ümber valuutast. Loodetavasti euro ikka suudetakse päästa. Kui seda ei suudeta teha, siis sellel on väga tõsised tagajärjed.
Kokk: Euro on tunduvalt tugevam kui dollar. Ameerika dollarit peetakse maailmas valuutaks number üks, kuid eurol on taga palju rohkem tugevust kui dollaril. Euro ei saa kaduda, sest see tooks kaasa üleilmse krahhi.
Vili: Eesti kurbloolisus on selles, et me pole eelmisest kriisist veel toibunud. Turg on heitlik, homne päev on täiesti tume. Ma ei tea, palju ma kahe kuu pärast oma kauba eest raha saan. Tänased hinnad on vastuvõetavad ja nendega võib ära elada, põllumajandus on jõudnud kaks aastat tagasi saadud haavad välja põdeda.
Minu jaoks on aga vastuseta jäänud küsimus, kumb variant on parem, kas viksi poisina võlgadeta elada, aga olla paljas, või ehitada laenurahaga välja korralik taristu nagu Euroopas? Me oleme nii läbi ajanud, et pole endale tulevikukohustusi eriti võtnud, samas on kuulda, kuidas meil tuleb võtta Kreeka ees kohustusi. Mis on siis õige või vale, hea või halb?
Kokk: Kui räägitakse, et Eesti riigil on laenukoormus väga väike, siis ühelt poolt on see õige ja teiselt poolt vale. Eesti riigi laenukoormus on Euroopas üks väiksemaid, kuid elanikkonna laenukoormus on Euroopa Liidus üks suuremaid. Meie inimeste ja ettevõtete laenud on väga suured ja rasketel aegadel on kogu koormus langenud neile.
Ega me ei ole sellest raskest olukorrast välja tulnud. Sisendite hinnad on tõusnud ja kõik on kallinenud. Ükski asi pole poes enam odav, kuid palgad on viimasel kahel-kolmel aastal olnud ettevõtetes külmutatud.
Nüüd soovitakse tõsta nii elektri hinda kui ka võrgutasu. Olen teinud ettepaneku, et kui kriisi ajal pandi elektrile aktsiis otsa, siis võiksime selle nüüd rahulikult uuest aastast ära jätta.
Kui kritiseeritakse Portugali, siis minu meelest tegi Portugal väga õigesti, et pani kogu ELi raha taristusse. Kui minna ükskõik millisesse Portugali külasse, siis saad sinna kiiresti, mugavalt ja korralikku teed mööda. Seal on võimalik ettevõtlust arendada, elada. Me ei ole jõudnud isegi Tallinna-Tartu maanteed kaherealiseks ehitada.
Millised võimalused on ettevõtjatel end kriisiks ette valmistada?
Orav: Eesti inimene on eelmisest kriisist väljumas, kuid mure on selles, et palgad ei ole tõusnud, sest ettevõtetel pole kindlust tuleviku ees. Võiks ju hakata natuke juurde andma, kuid milline see järgmine aasta tuleb? Kas majandus kasvab kümme või langeb kakskümmend protsenti? Ettevõtetel pole kindlust, seetõttu palgad ei kasva ja inimeste ostujõud kahaneb. Teenuste ja kaupade hinnad on kallinenud põhjustel, mis ei ole otseselt meie kontrolli all.
Muidu on praegused arengud ju väga positiivsed: Eesti eksport ja tööhõive kasvab. Miks see ära peaks pöörama?
Vili: Meie ettevõtjate ja eraisikute laenukoormus on suur ja seega võime uuest kriisist rohkem kahju saada kui mõni teine riik. Ettevõtjal ja eraisikul puudub rasv, mida põletada. See tähendab, et ettevõtjad, kellel on suured laenud, ei suuda selle ralliga kaasa minna. Kõik läheb kallimaks, kuid palku ei suudeta tõsta, sest paljud kohustused vajavad täitmist. Kas meie riigi selline strateegia pole pikemas perspektiivis üsna kergesti halvatav?
Orav: Riigi renomee on hea ja seetõttu on Eestisse saabuv raha odavam. See on hea. Eelmise kriisi põhjus oli likviidsusprobleemid: raha ei pandud turule juurde ja see tekitas paugu ja plahvatuse. Täna, ma arvan, on see kogemus olemas ja Euroopa Keskpank on aktiivsem.
Vili: Eestil puudub oma pangandus. Meie renomee võib kõrge olla, kuid Rootsi pangad ei pruugi seda arvestada.
Kokk: Viimase kriisi ajal oli väga hea, et meil oma pangandust ei olnud. Kui vaadata, milliseid laenukahjumeid kaks Rootsi panka siin kinni maksid, siis see ei ole ainult üks Eesti riigi eelarve. Eesti pangad oleksid lõpetanud oma tegevuse, sest neil poleks olnud kapitali.
Orav: Kui me teeme oma plaane, siis meie jaoks on esimene risk tarbija ostujõud. Inimarengu aruandes avaldati fakt, et Balti riikidest on viimase 20 aastaga lahkunud 1,5 miljonit inimest ehk meie rahvaarv väheneb, vananeb ja viimastel aastatel pole ka nende reaalne ostujõud tõusnud. See on kõige suurem risk, et ostujõud väheneb ja ühel hetkel äri siin enam ei edene. Ühel hetkel hakatakse ettevõtteid kinni panema, sest piirid tulevad ette – inimesi ei jätku.
Oleme arutanud, et meil pole põhimõtteliselt enam võimalik kasvada, sest selleks vajalikke inimesi pole lihtsalt olemas. Ettevõtlus hakkab siit ära liikuma sinna, kus saab midagi teha.
Positiivselt poolelt tooksin välja, et toidusektoris olla on väga hea, sest vajadus toidu järele maailmas kasvab. Olgu võnked üles-alla millised tahes, toit on inimeste igapäevane vajadus. Kui varem vaadati toidusektori peale viltu, siis praegu vaadatakse hoopis teise pilguga. Investorid näevad selles pikaajalist tootlust ja Eestil on väga head võimalused selles sektoris tegutseda.
Vili: Ma olen sellega nõus, kuid toidusektoril on halb omadus – see on väga aeglase käibega.
Orav: See on selle äri eripära. On võimalik sellega ka mitte tegelda.
Kokk: Eesti ettevõtjad on kaks korda põhjas ära käinud: 1990. aastatel ja selle sajandi 7., 8. ja 9. aastal. Me oleme oma vitsad ja kogemused kätte saanud ning oskame järgmise kriisi ajal tegutseda tunduvalt paremini kui varem. On üks tingimus: pangad peaksid usaldama neid ettevõtjaid, kes on turul olnud juba aastaid. Mul ei lähe meelest ühe Soome ettevõtja ütlus: kui oled juba 15-20 aastat turul olnud, siis iga pank peab sind usaldama, sest sa oled osanud majandada nii headel kui halbadel aegadel.
Kui see paika jääb ja riik maksukoormust ei tõsta, siis saavad töötajad palka ka edaspidi ja ettevõtjad jäävad vee peale.
Toiduaineid on võimalik müüa ka Aasiasse, Aafrikasse. Werol proovib rapsikooki turustada Iraaki ja Iraani, ja kui Süürias oleks rahulik, siis liiguksid laevad juba sinnapoole. Vahest tuleb tootjatel mõnele turule sisenemiseks seljad kokku panna.
Orav: Ükskõik, kas uus kriis tuleb ja milline see tuleb, ettevõtjad on nüüd palju targemad, riigijuhid on targemad, keskpankurid on targemad ja olukorraga tullakse seetõttu paremini toime.
Kokk: Kuna eestlase elatustase on Euroopa keskmisest nii palju allpool, siis igasugune kõikumine avaldab siin suurt mõju. Hinnad on meil nagu Euroopas, kuid palgad on allotsas. Peame tunnistama, et 100 000 inimest on Eestist ära läinud ja need on tugevad tegijad, kes loovad väärtust teistes riikides.
Orav: Meie kriis ja hädade põhjus on see, et inimesed lähevad ära ja see tekitab paratamatuid võnkeid.
ARVED BREIDAKS
